Lugejate arvamused: kuidas hinnata õpilasi

Leebemast rangemaks

Mitmed lugejad leidsid, et hindamine võiks minna laste vanuse kasvades rangemaks. «Varasemates klassides võiks hinnata leebemalt. Mida kõrgemaks klass, seda rangemalt peaks ka hindama. Kui laps lõpetab kooli ja teda on koheldud nö leebemate standardite järgi, siis on väga suur tõenäosus, et päris elus ei saa ta üldse millegagi hakkama,» leidis näiteks üks arvamuse avaldaja.

MX arvas, et hindama peaks õiglaselt ja algklassides üldse mitte hindama vaid tekitama lapses õppimisaktiivsust ja -tahet. «Arvestades, kui palju on neid lapsi, kes kehvade hinnete pärast kodus peksa saavad, siis oleks paljude laste olukord parem, kui seda hinnete stressi algkoolis ei oleks,» põhjendas ta. «Lisaks on igas koolis õpetajaid, kes ei hinda ei teadmisi ega oskusi, vaid hindavad lihtsalt näo järgi. Algklassi õpilane ei oska end sellise terrori eest kaitsta,» lisas ta.

Kelly arvas, et hindeid ei tohiks üldse panna muusikas, kehalises ja kunstis, sest need oskused sõltuvad inimeste annetest.

Range hindamise poolt: ettevalmistus eluks

Oli ka range hindamise pooldajaid. Mõni näiteks seetõttu, et on ise enda peal selle tulemuslikkust tagantjärele taibanud. Üks lugeja kutsus seejuures mõtlema, millist eesmärki kooliharidus peaks kandma: «Kas me tahame olla kindlad, et kooli lõpetades on meie lastel olemas kindel teadmistekogum, mille omandamise määra näitab number riigieksami tunnistusel? Sellisel juhul võiks olla kasuks range hindamissüsteem - saaksime kindlamad olla selles, et lõpetamise hetkeks on teadmised tõepoolest omandatud. Üsna tõenäoliselt tõstaks see ka riigieksamite tulemuste keskmist. Või tahame, et võimalikult suur hulk meie lastest kooli lõpetaks ja oleks vähemalt kuulnud midagi sellest, mida õpetatakse?»

Ka teine lugeja märkis, et tuleb arvestada kooli kui eluks ettevalmistajat. «Kas tulevane tööandja võib teie kompetentsi hinnata rangelt või leebelt ja kui palju tal nendevaheliste hindamiste vahel laveerimisruum on? Kui olete koolist tulnud, siis teil kas on või ei ole tööks vajalikke teadmisi,» märkis arvaja.

Läbipaistev hindamine

Kõige enam tahavad lugejad õiglast hindamist. Eelkõige peetakse selle all silmas, et õpetaja ei hindaks n-ö näo järgi, vaid oleks täpselt aru saada, mille eest hinne on saadud.

«Igal õpilasel on õigus teada, kuidas kujundab oma hinnangu see või teine õpetaja. Ja teada seda juba kursuse algul. Ise andsin personaalselt igaühele üle ainekaardi paberkandjal, et keegi ei saaks hiljem väita, nagu poleks kuulnudki,» selgitas näiteks Mati. «Kas rangelt või leebelt, kas teadmisi või oskusi,» märkis ta, lisades, et kas see mõnele õpilasele siis meeldib või mitte, pole üldse oluline.

«Mina pooldan iga kell hoopiski diferentseeritud hindamist. Igatahes õiglast, ausat. Mitte nägude järgi. Mina hindan rohkem tööd kui annet,» selgitas seevastu oma arvamuse kirja pannud Mann.

«Leebe-range skaala ei ole mu jaoks oluline. Oluline on, et ma saan aru, mille eest hinne saadud on, ja et hinne annaks võimalikult head ja objektiivset tagasisidet nii lapse oskuste kui ka arengu kohta,» kirjutab üks lapsevanem. «Liiga leebe või liiga range hindamine muidugi mingit tagasisidet ei anna ja mõlemad mõjuvad motivatsioonile kehvasti.»

Hinne koos selgitusega

«Tagasiside kohapealt oleks parem, kui hinnataks rohkem komponente. Näiteks kui laps saab tantsimises ainult kolmesid, jääb arusaamatuks, kas ta on nüüd kohmakas kui karu või pole sammud meeles või «sahistab» tunnis niisama ja ei pane tähele. Ka töö- ja kunstiõpetuses võiks eraldi hinnata teostust, ideed ja ülesandest arusaamist,» leidis lugeja.

Ka teine leidis, et vaid ühe numbriga on õpilasi võimatu hinnata: «Taibukas ja loru versus töökas ja tobu,» tõi ta näite. «Õppimine peab tulenema lapse motivatsioonist ja seda saab läbi väärtuskasvatuse, et on olla lahe tark poiss/tüdruk,» leidis ta.

«Selle asemel, et liigutada lävendeid, tuleb keskenduda rohkem just tagasiside andmisele - nii kirjalikule kui suulisele. Hindamine peab olema kui konstruktiivne kriitika, mis toob välja õpilase nõrgad, kui ka tugevad küljed ning annab ka juhtnööre, kuidas kitsaskohtadest mööda saada,» leidis Henri. «Vähenema peab nn «hindamine statistikaks», kus hinnatakse õpilast, et saaks hiljem veerandihinded välja panna. See ei anna soovitud tulemust ning pigem tekitab õpilastes stressi!»

Individuaalne lähenemine

«Mulle väidab algklasside õpetaja, et tema hindab õpilast mitte õpilase võimekuse järgi, vaid etteantud süsteemi järgi. Haige. Õpi või ära õpi, vahet pole, kui oled aeglasem, siis oled kahemees,» ei pooldanud kindlat süsteemi üks lugeja. «Hindamissüsteem vajab individuaalset lähenemist, et ühiskonna vaimne tervis püsiks stabiilne.»

Õpilase valik

Kairi tõi aga näite, kuidas ajalooõpetaja laskis õpilastel endil valida, kui palju nad on valmis pingutama hinde saamiseks: «Kui oli tahtmine saada hindeks «4» või «5», pidi õpilane tunduvalt rohkem pingutama ja töötama läbi palju materjali. Kui õpilane ise otsustas, et ei jõua, ei taha või ei viitsi nii palju õppida ja et hinne «3» ei ole sugugi kehv, võis ta piirduda vaid põhiliste teadmiste selgeksõppimisega, mille kohta olid õpetajal antud ka kordamisküsimused. Õpilasena oli see minu hinnangul väga efektiivne süsteem, kuna taset sai valida enne iga kontrolltööd.»

«Enamik õpetajaid nõuab kõigilt õpilastelt sama palju ja sama rangelt. Väga levinud on mõtteviis «minu aine on kõige tähtsam», kuid kõik õpilased ei ole kõikides ainetes head,» põhjendas Kairi, miks see lähenemine talle väga meeldis. «Arvan, et heade tulemuste saamiseks tuleb ka palju vaeva näha ja parimate hinnete saamiseks peaks hindamine olema range.»

Klassi tase aluseks

Üks lugeja pooldas seda, kui klassi parim võetakse etaloniks ja tema taseme järgi jagatakse ka teistele hindeid. «Miks peavad saama kõik õpilased kehalises viied?? Mõned käivad trennis, jooksevad 100m teistest 3 sekundit kiiremini ja ikka saavad mõlemad viied... See asi peaks olema nii, et võetakse klassiparim tulemus 100 protsendiks ja sealt 90 protsenti on 5; 70 protsenti on 4 ja 50 protsenti kolm,» pakkus ta välja.