Päevatoimetaja:
Georgi Beltadze
+372 666 2180
Saada vihje

Ministeerium: õpetajal peab hindamiseks olema mänguruumi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Margus Ansu

Õpilane saab oma taset teiste koolide omaga võrrelda mitmel korral kooliea jooksul kas tasemetestide või lõpueksamite ajal, kuid muul ajal ongi kõige õigem, kui õpetaja hindab õpilasi vastavalt nende oskustele, tasemele ja õpihuvidele, leiab haridusministeerium.

Haridusministeeriumi õppekavade talituse juhataja Ain Tõnisson arvas, et hindamissüsteem Eesti koolides teiste riikidega võrreldes liiga range küll ei ole. «Ajalooliselt on see paika loksunud ja otseselt ei saa öelda, et pandud hinded oleksid ebaõiglased,» märkis ta.

Oma oskuste ja hinnete taset teiste koolide omadega saavad õpilased võrrelda mitu korda kooliaja jooksul - tasemetööd tehakse 3. ja 6. klassis, riiklikke lõpueksameid 9. ja 12. klassis. «Sealt on näha pilt, kus sa üldisel skaalal oled. Lisaks tehakse rahvusvahelisi TIMS ja PISA uuringuid,» lisas Tõnisson.

Konkreetselt koolis toimuva hindamise mõttes on aga Tõnissoni sõnul õpetaja küllaltki autonoomne: «Minu enda arvamus on, et eelkõige põhikoolis ongi mõtet jääda selle juurde, et õpetajal on suur roll otsustuses, millal mis hinde ta paneb. See kõik sõltub sellest, missuguse taseme ja huvidega ning kui virgad-laisad või milliste huvidega õpilased parasjagu klassis on.»

Tõnissoni sõnul on eesmärk pigem see, et õpilane saaks hilisemas elus hästi hakkama, mitte see, et hinde «neli» väärtus oleks igas koolis täpselt sama. «Hindamine pole eesmärk omaette, vaid see on abistav riist millegi muu saavutamiseks,» leidis ta.

Kooliastmeti erinev

Põhikool ja gümnaasium eristuvad Tõnissoni sõnul üldise eesmärgi poolest ning see peab väljenduma ka hindamises. «Põhikoolis on olulisim, et õpilane oleks üheksa aastat turvalises keskkonnas, talle antakse kaasa teatud pakk teadmisi, millega elus toimetada, siis valdav enamus õpilasi peab saama selle väärikalt lõpetada. Siis pole mõtet minna hindamisega liiga hulluks kätte,» arutles ta.

«Eelkõige põhikool peaks olema selline koht, kus õpetaja vaatab õpilasele otsa. Ma ei välistaks, et õpilane, kelle tulemused tavapäraselt kehvad, aga tema eelmiste tulemustega võrreldes on edasiminek olnud, siis seda hinnatakse teistmoodi. Samuti vastupidi,» arutles ametnik. «Õppimisse suhtumise muutumist annab hinnetega peegeldada.»

«Gümnaasiumis võime rohkem lubada seda, et paneme nagu kõrgushüppes lati ette ja vaatame, kas õpilane hüppab üle või mitte,» lisas Tõnisson.

Rohkem tagasisidet

Küsimusele, kas lastele on motiveerivam range või leebe hindamine, vastas haridusametnik: «Lapsele on motiveerivam hea õpetaja. Siin saab üle pingutada mõlemat pidi. Kui pannakse ainult väga häid hindeid ja lapsi hinnatakse üle, on see halb. Teisiti on halb, kui pannakse ainult halbu hinded ja asi muutub lootusetuks.»

Tõnissoni sõnul tuli uue riikliku õppekava koostamise ajal samuti välja õpilaste mure selle kohta, et hindamisel ei saada lisaks numbrile sisukat tagasisidet. Seetõttu toodi õppekavasse põhimõtteid, kuidas hindamine õpilasi toetama peaks. Samas ei saa riik panna õpetajatele uusi kohustusi, näiteks sundida neid iga poolaasta lõpus tekstilisi hindeid panema. «Meil pole selleks head oskusteavet ja seda on raske ka traditsiooniga kokku panna, see ei läinud läbi. Aga hea õpetaja on mõistlikku tagasisidet andnud kogu aeg,» uskus ta.

Tagasi üles