Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2015/06/30/4229939t1hb09c.jpg)
Andres Udeküll, Eesti tunamullune meister ratsutamise takistussõidus, käis hiljuti Väike-Maarja lähedal Vao külas. Talle meeldis. Vao ratsakeskuse kohta ütleb ta: «Väga super!» Kohalike inimeste kohta: «Väga toredad.» Udeküll otsib nimelt kohta, kuhu võiks oma hobustega elama ja treenima asuda.
Kuigi tingimused, mida Udeküll Vao külas Lääne-Virumaa edelaservas ratsutamiseks nägi, avaldasid muljet, ei lähe ta sinna. Asi on külas elavates pagulastes, ütleb ta. Udekülli naine toob peagi ilmale nende esimese lapse ning mehe sõnul ei julge ta elukaaslane Vaole elama asuda. «Ei tea ju, kuidas inimesed seal käituvad,» edastab Udeküll naise kahtlusi. «Ei tea, mis seal saab.»