Viiesaja-aastane laev sõitis veokiga Tallinna

Kui maismaad mööda laevade transportimine on iseenesest juba eriline toiming, siis aastasadadega merepõhjas kõdunenud kunagise kaubalaeva transport on topeltkeeruline.

Et laevavraki säilinud kaarte laius oli üle 5,5 meetri, tellis meremuuseum selleks eraldi suure veose, mis eile õhtul maanteeameti eriloaga Orissaarest ettevaatlikult Tallinna poole liikuma hakkas.

Selleks et vrakk teeaukudes ei põruks, oli seda vedanud treiler varustatud lööke pehmendavate õhkpatjadega. Peale selle ei pandud vrakile kaitseks peale kilekatet, nagu algul plaanitud, sest rohkem kui kümme meetrit sekundis puhunud tuul võinuks nii tekkiva suurema tuuletakistuse tõttu pehkinud vraki konstruktsioonile viga teha.

Enne seda, kui vrakk laeva kaari toetaval spetsiaalsel raudkonstruktsioonil treilerile tõsteti, pidid aktsiooniks palgatud ehitusmehed 23 aastat laeva koduks olnud eterniidist hoone katuse pealt lammutama. See ajutine hoone püstitati Orissaare sadama territooriumile 1987. aastal ilma igasuguste lubadeta.

Maasilinna laeva lugu sai alguse 1985. aastal, kui ajaloolased leidsid kunagise ordulinnuse reidilt umbes kolme meetri sügavuselt veest laevavraki jäänused. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on ahtrist põlema läinud ja ilmselt seetõttu uppunud kunagise kaubalaevaga, mille ehitusajaks hinnati umbes 16. sajandi keskpaika.

Meremuuseumi teaduri Vello Mässi sõnul on tegu Läänemere mereajaloos täiesti erilise objektiga, sest see on ainus niisugune laev, mille on ehitanud Saaremaa laevameistrid. Sellel on kahekordne plangutus ja eriline kiil. «Ühtegi teist sellist laeva pole Läänemerest leitud. Seetõttu on selle laeva tähendus kindlasti suur, ja seda mitte ainult Eestis,» ütles Mäss. «Eesti mõistes on tegemist kõige vanema leitud eestlaste ehitatud laevaga.»

Kunagi 16 meetri pikkuse ja kolme meetri kõrguse kaubalaeva vrakki lähemalt uurides leidsid ajaloolased sealt viljateri ja lupja, mis viitab sellele, et kaubalaev võis muu hulgas vedada lupja ka ordulinnuse ehitusele.

Mäss meenutas, et mudas kinni olnud aluse merepõhjast lahti saamiseks uuristasid tuukrid selle alla neli tunnelit. Kaks aastat pärast laeva leidmist jõuti töödega niikaugele, et see transporditi nelja ujuvpontooni abil leidmiskohast viie kilomeetri kaugusele Orissaare sadamasse, kus ta ajutisse, kiiruga ehitatud varjupaika pandi.

«Mõte oli seda laeva hiljem Maasilinna juures eksponeerida, kuid siis sai raha otsa ja nii nagu ikka elus, on kõik ajutised asjad kõige püsivamad,» rääkis laeva avastamisega seotud ajaloolane Bruno Pao.

Et Saaremaal ei saadud haruldase vraki eksponeerimisega hakkama, tõigi meremuuseum selle lõpuks Tallinna, kus see järgmisest kevadest alates Lennusadama angaarides kõigile huvilistele vaatamiseks välja pannakse.

Meremuuseumi direktori Urmas Dreseni sõnul läks eilne aktsioon maksma umbes
70 000 krooni ja enne väljapanekut tegelevad vrakiga selle ala parimad spetsialistid.

Mässi sõnul ootas laevavrakki Tallinnas ees üle saja muu detaili, mis 80ndate keskel samast kohast merepõhjast leiti. «Meid ootab ees otsekui pusle kokkupanek,» märkis Mäss.