Eesti kaotab sajandi keskpaigaks 100 000 elanikku

Et rahvaarv oleks tasakaalus, peaks inimene saama kaks last, mõni ka rohkem, kompenseerimaks asjaolu, et kõik inimesed ei ela lapsesaamise eani. Seda arvestades peaks laste arv naise kohta olema keskmiselt 2,06–2,07, selgitas Tallinna Ülikooli demograafia instituudi juhtivteadur Allan Puur.  

Eestis sündis mullu aga vaid 1,63 last naise kohta. Et hoida rahvaarvu praegusel tasemel, peaks igal aastal sündima vähemalt viiendiku võrra rohkem lapsi.

Olukord pole ehk siiski nii hull, kui esialgu tundub.

Nimelt tekkis 1990. aastate alguses komme lükata lastesaamine edasi. Kui 1990. aastate esimesel poolel oli ema keskmine vanus esimese lapse sündides 22,6–22,8 aastat, siis praegu on see veidi üle 26 ja tõuseb suure tõenäosusega 28.–29. eluaastani, lausus Puur.

Kui pered ei lükkaks lapsesaamist edasi, oleks Puuri sõnul eelmisel aastal sündinud pigem 1,8–1,9 last naise kohta. Kuid sellest, et Eesti rahvaarvu vähenemine peatuks, jääb ka sel juhul igal aastal 8–13 protsenti sünde puudu.

ÜRO ennustab seetõttu, et aastaks 2050 väheneb Eesti rahvaarv 1 233 000 inimeseni ehk meid on üsna täpselt 100 000 võrra vähem, kui praegu ametlikult Eestis elab. Eurostati ennustus on veel pessimistlikum, ent Puuri sõnul kasutavad nad 2000. aastate keskpaiga andmeid, mis jätavad tegelikkusest natuke halvema mulje.

Selge on seegi, et ka kõige optimistlikuma arengu korral on kümmekonna aasta pärast surmasid palju enam kui sünde, sest pereloomeikka jõuab 1990. aastate väikesearvuline noorte inimeste põlvkond.

Eesti pole ainus

Eesti mure pole ainulaadne. Puuri sõnul näitavad prognoosid teistegi riikide kohta, et sündimuse taastetasemele jõudmist arenenud maades peetakse lähematel aastakümnetel võrdlemisi vähetõenäoliseks.

Globaalseid prognoose tegev ÜRO näeb oma keskmises, kõige tõenäolisemaks peetavas arenguvariandis ette, et 2050. aastaks suureneb summaarne sündimuskordaja arenenud riikides keskeltläbi 1,8-le praeguselt 1,64-lt. Ka arenenud maade keskmist ületava sündimusega riikide puhul eeldatakse vaid pisut kõrgemat taset ehk 1,85.

Tõhusad toetused aitavad

Sel taustal ei ole Puuri sõnul alust arvata, et Eesti peaks mingil põhjusel põhisuundumusest järsult hälbima, olgu pessimistlikumas või optimistlikus suunas. Pigem on küsimus selles, millise mudeli poole me liigume. Lihtsustatult võib valiku piiritleda kahe variandiga: kas väiksema sündimusega Euroopa lõuna- ja idapoolsete maades suunas või mõnevõrra suurema sündimusega põhja- ja läänepoolsete maade suunas.

Eesti paikneb nende kahe vööndi piiril mitte ainult geograafiliselt, vaid ka rahvastikuarengu mõttes. Milline suund kujuneb määravaks, oleneb ka sellest, mida riigi rahvastiku- ja sotsiaalpoliitikas ette võetakse.

Kõrval olevalt graafikult ei tule küll välja, nagu oleks vanemapalga kehtestamine aastal 2004 kuidagi sündimuse trendisuunda muutnud – jätkus juba 1990. aastate lõpus alanud tõusutrend.

Mingisuguse ühe meetme mõju sündide arvule ongi Puuri sõnul keeruline tõestada, ent samas kipub nii olema, et lapsi on rohkem neis riikides, kus peretoetused on tõhusamad. Seetõttu on oluline, et eeskujud ja sobiv poliitika soovitud arengusuunda toetaksid.

2 KÜSIMUST

Luule Sakkeus
TLÜ Eesti demograafia instituudi direktor

Millal hakkab Eesti rahvaarv stabiliseeruma?

Demograafidel on väga raske öelda, millal vahetab uus põlvkond välja eelmise põlvkonna mõttemallid. Senised prognoosid on olnud pessimistlikumad, sest oli üsna vähe häid märke.

Ent viimaseid aastaid Euroopas ja ka Eestis vaadates näeme, et ka nendes maades, kus sündimus on hästi väike, on see lõpuks hakanud suurenema.

Kui vaatame viljakas eas naiste sünnitatud laste arvu, siis sünnitusealiste ehk 15–49-aastaste hulka mahub mitu põlvkonda ning eri põlvkondade käitumine võib olla väga erinev.
Siin võivad juba peidus olla uued käitumismallid, mida näeme korralikult alles siis, kui kõik 15–49-aastased naised on hakanud ühtemoodi käituma.

Seega pole meil vaja eelmise aasta sündimuskordajas veel trendi näha?

Absoluutselt mitte. Tavapäraselt hinnatakse sündimuse jätkusuutlikkust põlvkonna näitajate kaudu, neid saame aga arvutada vaid siis, kui kogu see põlvkond on väljunud sünnituseast ehk naised on saanud 50-aastaseks.

Vaid siis näeme, kas sündimus on jätkusuutlik. 50 aastat tagasi sündinud naiste puhul on taastetase tagatud.

Eesti puhul näeme, et sündide edasilükkamist arvestades on näitajad tunduvalt suuremad ehk oleme täiesti Põhjamaade tasemel, mida peetakse Euroopas kõige jätkusuutlikumaks.


Sündimuskordajad maailma riikides

ÜRO ennustus aastateks 2010–2015

Afganistan     6,25

Albaania     1,85

Valgevene    1,29

Belgia    1,8

Eesti    1,79

Soome    1,85

Prantsusmaa    1,85

Gruusia    1,61

Saksamaa    1,34

Kreeka    1,41

Ungari    1,42

Island    2,05

India    2,52

Iraan    1,74

Iirimaa    1,92

Itaalia    1,41

Jaapan    1,27

Läti    1,48

Leedu    1,43

Poola    1,29

Rumeenia    1,35

Venemaa    1,46

Rootsi    1,85

Šveits    1,49

Tadžikistan    3,13

Türgi    2,04

Ukraina    1,47

Suurbritannia    1,85

USA    2,02