Detroit kohtub Chicagoga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Märt Milterkriitik

19. juuni 2015, 23:59

Carl Craig & Green Velvet

Unity

Relief

Hinne: 4

Esmapilgul ei saaks need kaks autorit olla erinevamad. Velvet on totemo, nagu ütlevad jaapanlased. Panso kirjutas, et Pinna ei kõlvanud muuks kui suureks näitlejaks, ja see käib ka Velveti kohta. Tal oli alguses hulk meelevaldselt säravaid singleid, «Stalker» ja «Land of the Lost» ja «Flash», aga stuudioalbumiks need ei saanudki ja tundus, et keegi ei osanud sellist nuhtlust ohjeldada.

Derrick May «vennapoeg» Craig läks muidugi pärast lasteaeda kohe kolledžisse. Tema puhul ei tea kunagi, millise Craigi me täpselt saame. Ta on meisterdanud Psyche/BFC peent, uduroosat ambient’i ja anarhoelektroonikutest Throbbing Gristle’ist inspireeritud Innerzone Orchestra «džässi» ning samas Paperclip People’i põntsuvat techhouse’i. Sooloplaate pole ta küll aastakümneid valmistanud, kuid remikse kogu aeg ja nende «pessa jõudmise protsent» on kõrgem kui Babe Ruthil.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles