Laffranque: inimõiguste kohtus töötamine on kohtunike unistus

Miks sellele ametikohale kandideerisite?
Euroopa Inimõiguste Kohus tegeleb mitmete oluliste ja keeruliste probleemidega, aga samas ka elulähedaste küsimustega, millest paljud meid kõiki puudutavad. Ideaalne oleks muidugi, kui liikmesriigid ise ja nende kohtud saaksid asjadega hakkama, kindlasti on tähtis, et inimesed saavad veel kuhugi pöörduda, kui tunnevad, et nende inimõigusi on rikutud.

Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikuks olek on suur au ja vastutus, see on kindlasti paljude juristide ja kohtunike unistus. Olen tegelenud Euroopa õigusega juba tudengipõlvest saadik, tunnen, et see on minu kutsumus. Aitasin riigikohtul Euroopa Liidu õigusega seotud kaasuseid lahendada, nüüd soovin neid teadmisi rakendada Euroopa Inimõiguste Kohtus, sest peatselt liitub Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga ka Euroopa Liit ja sellega luuakse väga võimas inimõiguste kaitse mehhanism. See on suur väljakutse. Muidugi soovin panustada ka Eesti õigussüsteemi alaste teadmistega Euroopa Inimõiguste Kohtu töösse.

Mida arvate, miks just teie nii suure toetuse saite? Mille poolest teistest kandidaatidest erinesite?
Seda tuleks ilmselt küsida Euroopa Nõukogu Parlamentaarselt Assambleelt, kes mind kohtunikuks valis. Võtan seda kui tunnustust oma seni tehtud tööle ja isikuomadustele. Oli au olla Eesti poolt esitatud kandidaat ja konkureerida tugevate kolleegidega. Eelnevalt toimus intervjuu ka Parlamentaarse Assamblee alakomisjonis, mis kujunes väga sisukaks, kuid ka katsumusterohkeks vestluseks, kus oli oluline olla kursis kohtupraktikaga ja võimeline vastama kahes keeles ootamatutele küsimustele.

Olen õigusteaduste doktor, Euroopa õiguse dotsent, mul on nii kõrge riigiametniku kui - mis veel tähtsam - riigikohtuniku kogemus, Euroopa Nõukogu tööga olen varem kokku puutunud nii ad hoc kohtunikuna sealsamas Euroopa Inimõiguste Kohtus, kui ka Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogus, mille president olin kaks ametiaega järjest. Mul on välismaal õppimise ja praktiseerimise kogemused, tunnen ka teiste riikide õigussüsteeme ja Euroopa Liidu õigust. Euroopa riikide kõrgemates kohtutes mind tuntakse. Valdan mõlemat Euroopa Nõukogu ametlikku keelt - inglise ja prantsuse. Olen täielikult sõltumatu ja jään iseendale ning oma põhimõtetele kindlaks.

Alustate juba 1. jaanuarist uues ametis, millal riigikohtust lahkute?
Arvatavasti viimasel võimalusel, riigikohus on mulle väga armsaks saanud, ma teadsin, et kui ma seekord ei kandideeri, siis järgmine kord ma ei raatsigi siit enam lahkuda. Riigikohtus töötavad suurepärased inimesed, kollektiiv on väga meeldiv ja loodan, et meie sõbralikud suhted jätkuvad ka edaspidi, kuigi erialaselt mõistagi asun täielikult sõltumatuna uude rolli.

Millist elukorralduse muutust uus amet Teile ja Teie perele tähendab?
Minu abikaasa on prantslane, ta on Eestis elanud viimased 11 aastat, tundsin, et võlgnen talle järgmised 9 aastat Prantsusmaal, tema sünnimaal. Strasbourg on Tartuga ka mõnes mõttes sarnane. Kuigi olen läbi ja lõhki eurooplane, armastan väga oma juuri, kodumaalt lahkumine on alati raske.

Kahju on sellest, et minu väikesed kakskeelsed pojad ei saa järgnevatel aastatel Eestit nii põhjalikult tundma. Seda suurem vastutus langeb minu õlgadele neile võõrsil eesti keele ja kultuuri alast õpetust andes.

Väga kahju on lahkuda Vilde teatrist, olen seal harrastusnäitlejana kogenud elu ilusamaid hetki, nii väga armsaks on see seltskond saanud. Loodan, et sidemed säilivad.

Mil määral võib töö inimõiguste kohtus erineda riigikohtust?
Arvan, et kohtunikutöö on mõnes mõttes kõikjal sarnane, Riigikohus on ju ka konstitutsioonikohus ning minu senist töökohta - riigikohtu halduskolleegiumi peetakse väikeseks inimõiguste kohtuks kodu-Eestis. Euroopa Inimõiguste Kohtu puhul tuleb muidugi arvestada, et tegemist on rahvusvahelise kohtuga, seal on esindatud 47 erinevat õigussüsteemi.

Millised saavad olema Teie valdkonnad-teemad? Kui palju üldse sellest tööst ette teate?
Ilmselt tuleb tegeleda Eestiga seotud asjadega, kuid mitte ainult, loodan rakendada ka Euroopa Liidu õiguse alaseid teadmisi, kui tekib kokkupuutepunkte. Olen varem kord olnud ühes kohtuasjas Euroopa Inimõiguste Kohtus ad hoc kohtunik ja mõistagi puutub riigikohus tihedalt kokku Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega, loeme neid ja püüame nendega arvestada oma töös.

Olen kuulnud, et Euroopa Inimõiguste Kohtus on tööd silmini, mis seal ikka, tööd pole ma kunagi kartnud.

Lähete uude ametisse 9 aastaks - kas olete nüüd Eesti jaoks kadunud?
Loodan, et mitte. Eestisse jäävad sugulased, sõbrad, teatrikaaslased, endised kolleegid, kaaskorporandid, tudengid, esivanemate kalmud, suvekodu Saaremaal. Riigikohtu esimees on palunud mind juba esinema järgmisel kohtunike foorumil 2011. aasta mais, küllap on ka Tartu Ülikool huvitatud minu jätkamisest niivõrd kuivõrd see juhendajana ja loengusarja korraldamisega on võimalik.

2012. aastal saab Tallinnast Euroopa õiguse pealinn, siis leiab Eestis aset suur rahvusvaheline konverents, mida Eesti Euroopa õiguse ühenduse presidendina korraldan.

Usun, et Euroopa Inimõiguste Kohtu kogemusega saan naastes senisest veelgi edukamalt panustada Eesti õigussüsteemi. Miks mitte tulla tagasi riigikohtusse, see meeldiks väga.