Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2015/01/08/3664385t1h603c.jpg)
Ajaloolane Eric Hobsbawm nimetas 20. sajandi äärmuste ajastuks. Sama väljendit saab edukalt kasutada ka käesoleva sajandi teise kümnendi üleilmastunud maailma kohta. Globaalses meediaruumis ning kõigis väiksemates ruumides selle sees kõlavad vastu äärmused. Kunagisest «viimasest veerust» lehesabas on saanud praegusaja meedias fookus, argumenteeritud analüüs on nišiasi. Lajatus paistab silma ja sellele mängitakse.
Avaliku arvamuse kujunemist on meediateoreetikud alati kirjeldanud eri etappide kaudu, mis kõik nõuavad teatud aega – kuni mõistliku otsuse langetamiseni. Võimalik, et etapid on ka praegu kuigivõrd tunnetatavalt alles, kuigi nähtavalt joonistuvad need enamasti välja selgete vastandpoolustena. Nagu must ja valge. Jääb mulje, nagu poleks kahe võrdse osapoole vahel mingisugust ühendavat silda.