Rikšajuht Kerstin: palume vabandust kõigi ees, kellel on olnud meie juhtide ja ratastega probleeme

Kuigi taksoturgu on Tallinnas püütud korrastada juba aastaid ning töö on hakanud vaikselt vilja kandma, siis velotaksondus on nii uus trend, et nende regulatsioon piirdub sisuliselt jalgrattaseadusega. Ebapiisav reguleeritus ja sellest tulenevad probleemid teevad aga nii linnaisadele kui ka vanalinna elanikele tuska.

Etteheited rikšajuhtidele võib võtta kokku järgnevalt: madal teeninduskultuur, labane ründav käitumine klientide suhtes, pikutatakse sõidukites ja loobitakse maha suitsukonisid ning prahti. Kolmerattaliste väljanägemine on kultuursesse linnaruumi sobimatu, kihutavad rikšad seavad ohtu jalakäijad, nende parkimine on hoolimatu, sageli jalakäijate läbipääsu raskendav. Sõidukitel kasutatakse ka kooskõlastamata reklaame.

«Lisaks sellele, et kihutatakse jalakäijate alal, pannes nii ohtu inimeste elu ja tervise ning risustatakse linnaruumi ööpäevaringselt valju muusikalaadse lärmiga, on valdava osa pedaalijate puhul tegemist ka maksupetturite ja kaubanduseeskirjade rikkujatega,» selgitab kesklinna vanem Alar Nääme. «Sõidu eest makstakse sularahaga, mille üle puudub igasugune arvestus, ka püüavad velotaksode juhid tegeleda mitmesuguste rämpskaupade müügiga. Kaebusi velotaksode tegevuse peale on laekunud linnaosa valitsusele mitmeid ja tuleb möönda, et on tõesti viimane aeg sellele nuriatraktsioonile lõpp teha.»

«Rikšajuhte ei suuda ohjeldada ka politsei, seda vaatamata faktile, et sageli on rikšade juhid alkoholijoobes või mõnuainete mõju all,» ütles Nääme. «Ka rikuvad lätlaste poolt vanalinna toodud plastikvagunid juba praegu liiklusseaduse sätet, kus selgelt kirjas, et kolmerattaline velosõiduk ei tohi olla laiem kui 125 cm. Nood valged peletised on aga enam kui 160 cm laiad, kujutades seeläbi kitsastel tänavatel erilist ohtu.»

Valged «lätlased»

Linnaisade tule alla on sattunud põhiliselt «lätlaste» valged rattad, sest valged rattad olevat eriti inetud ja lõunanaabrite rikšajuhid nahaalsed ning kultuuritud. Postimehel õnnestus ühe sellise ratta juhiga jutule saada. Tema nahaalne ja kultuuritu ei olnud.

Saage tuttavaks Kerstiniga - talvel mosaiigikunstnik , suvel  juba kaheksandat aastat rikšajuht. «See on minu jaoks selline töö, et ma ei suuda sellest pikalt eemal olla,» selgitab ta kirglikult, miks sellist rasket tööd iga suvi teeb.

Kerstini töö on mõnus: võtab hommikul ratta, on päev otsa värskes õhus, suhtleb inimestega ja saab trenni pealekauba. Keskmine sissetulek päevas on tema enda sõnul 50 eurot, mis jääb talle pärast rattarendi tasumist. Naisele töö meeldib, ent see aasta on toimunud muutus inimeste pilgus, mis on tema sõnul ajendatud linnaisade ristiretkest rikšajuhtide vastu.

Rikšajuhi ametiga leiba teeniv Kerstin tunneb tõsist muret, et velotaksod keelatakse sootuks ja otsustas seetõttu selle maailma telgitagustest rääkida. Ta on nimelt üks nendest rikšajuhtidest, kes sõidab valge «lätlasega».

«Palume vabandust kõigi ees, kellel on olnud meie juhtide ja ratastega probleeme ja eelkõige Marika Pärna (Tallinna kesklinna valitsuse ettevõtluse osakonna juhtivspetsialist – J. K) ees, kellel oli mitu ebameeldivat intsidenti meie juhtidega,» soovib Kerstin kõigepealt toonitada. «Meie huvi on koostööd teha ja parandada oma teenust nii, et sellest oleks rohkem rõõmu kui muret. Oleme sõitjaid informeerinud probleemidest ja oleme nende töös tähelepanelikud. Lisaks oleme paari viimase kuu jooksul teinud tööd muutustega, et meie teenus kultuurne ja Tallinna vanalinna sobiv. Sellel nädalal saabuvad Tallinnasse uued rattad, mille teljepikkus on vähem kui 125 cm ja vastavad nõuetele Eesti seadusandluses.»

Kerstin usub, et kogu kampaaniat Läti rataste vastu on mõjutanud konkurendid, kes tahavad Läti rattad turult välja süüa. «Olen teadlik sellest, et valged valged rattad pakuvad konkurentsi Hiinas toodetud ratastele ja osad hiina ratastel sõitjad ja omanikud ei ole kõige positiivsemalt meelestatud.. Asi on lausa nii inetu, et tegeletakse laimamise ja valeinfo edastamisega,» usub ta.  «Ka möödunud artiklid meedias olid selle poolt mõjutatud. Ma kuulen igapäevaselt, kuidas inimesed ütlevad valgete rataste kohta, et need on ilusad. Probleem on selles, et klient eelistab vahel valget ratast teistele ratastele. Mina näen, et nad sobivad Tallinna vanalinna, kui ka teenindus- ja liikluskultuur on sobiv.»

«Rääkides lätlastest, siis oleme saanud kogeda sellist tagasisidet peale artikleid, mida võib nimetada diskrimineerimiseks ja rassismiks. See on kummaline, sest eestlased käivad samamoodi välisriikides tööl, kus on parem elujärg. Mis siis selles halba on? Minu arvates on see just tore, et tullakse ka siia tööle ja elama. Meie Läti rahvusest sõitjatel on olemas tööload Eestis.» lisas Kerstin.

Kerstin võtab velotaksodega seonduvat väga südamesse ja on veendunud, et mitte linn, vaid teatud isikud soovivad rattataksodest vanalinnas vabaneda. Ta pakub välja, et rattataksodele võiks teha ühised reeglid, et probleeme vältida.

Kerstini sõnul võiks ratastel olla numbrimärgid.  «Ühelt poolt on see kasulik juhile, kelle teenust võidakse tellida. Teisalt aitab see vajadusel välja selgitada, milline juht millise rattaga ja millal on sõitnud, juhul kui peaks probleeme esinema,» selgitab Kerstin.

Numbrimärgid ja ratastel nähtaval kohal hinnakirjad aitaksid võidelda ka piraatlusega, sest see on velotaksode seas laialdaselt levinud, enamus raha liigub selles äris mustalt. «Mitmed ettevõtted ei maksa makse ja ei ole selleks ka oma juhte kohustanud,» sõnas Kerstin. «Meil (valgetel ratastel – J.K.) on juriidiline keha ja töötame lepingutega, et oma teenuseid pakkuda legaalselt ja vastavuses Eesti seadusandlusega.»

«Ma usun, et enamus rattatakso teenuse pakkujaid on huvitatud koostööst linnaga, sest meie seas valitseb tihti teadmatus, mida linn meilt ootab ja kuidas oma teenust pakkuda nii, et see oleks kooskõlas seadusandlusega,» ütles Kerstin.  «Sellest ei piisa, et mupo ja politsei töötajad meiega vanalinnas suhtlemas käivad ja trahve teevad või üksikud rattatakso inimesed linnavõimudega kohtumas käivad. Linnavõimud ja rattataksode esindajad peaksid ühiselt kohtuma, et leida lahendus tänastele probleemidele ja sõlmida kokkulepped kuidas rattatakso teenust sel hooajal pakkuda.»

Tallinna Kesklinna Valitsus on samuti seisukohal, et vastav regulatsioon nende tegevuseks on vaja välja töötada, sest täna on olukord, kus velotakso teenust pakkuvad ettevõtjad kasutavad vanalinnas suures mahus alasid, kus Tallinna linn on seadnud erinevate õigusaktidega piirangud autoliikluse, reklaami ja kaubanduse osas.