Ettepanek: Eestil oleks vaja tsiviilkaitseliitu linnakriisides toime tulemiseks

Raplamaad külastanud Harry Sepp võttis seekord teemaks ellujäämise linnakeskkonnas, kui on juhtunud laiahaardeline õnnetus, kirjutas Raplamaa Sõnumid. 

Rohkem on Sepp tuntud programmi Otsi Otti ehk inglise keeles Hug a Tree and Survive järgi, mille ta tõi esmalt Ameerika Ühendriikidest Rootsi ning sealt jõudis see Eestisse. Selles programmis õpetatakse lastele ja õpetajatele, kuidas tulla toime, kui oled eksinud loodusesse.

Lisaks sellele on Sepp töötanud Rootsi tsiviilkaitseliidus, mille juured ulatuvad 1930-ndatesse aastatesse. Külma sõja ajal pööras see organisatsioon rohkem tähelepanu Nõukogude Liidust tulenevale ohule, ent kommunistliku bloki lagunemisega muutus ka tsiviilkaitseliidu fookus. Nüüd tegeletakse tähelepanu juhtimisega võimalikele rahuaja probleemidele nagu ulatuslikud elektrikatkestused, üleujutused või tulekahjud. 

Suure õnnetuse korral on see aeg umbes 72 tundi, kui inimene peab ise hakkama saama, enne kui saabub abi.

Sepp tuligi Kehtnasse nendest probleemidest rääkima ning esitas arvamuse, et ka Eestis peaks olema Rootsi tsiviilkaitseliidu sarnane organisatsioon. Sepa kutsus Eestisse Põrgupõhja retke korraldaja ja Otsi Otti programmi läbiviija Toomas Tõnisson. «Meie ilmastik on nagu on. Talvel võib juhtuda, et pärast sula tuleb järsk külm ja kõrgepingeliinid jäätuvad ning purunevad raskuse all,» tõi Tõnisson näite õnnetustest, milleks Eestis valmis ei olda. 

Ta tõi välja mõtte, millele pööratakse tähelepanu kahetsusväärselt vähe – mida rohkem me sõltume tehnikast, seda nõrgemad ja haavatavamad me oleme. «Võta vool ära ja me ei saa raha välja võtta ega poest midagi osta, sest poe uksed on kinni. Probleemi lahendamiseks võib minna paar päeva,» rääkis Tõnisson. Need paar päeva ongi kriitilise tähendusega, sest inimesed ei ole harjunud toime tulema olukorras, kus neil elektrit ei ole. Sepa ja Tõnissoni hinnangul on suure õnnetuse korral see aeg umbes 72 tundi, kui inimene peab ise hakkama saama, enne kui saabub abi.

Alles aprilli alguses rääkis ETV saade «Pealtnägija» sellest, et oktoobris oleks võinud Tallinna linna tabada tõsine õnnetus. Saatest tuli välja, et kõige mustema stsenaariumi kohaselt võinuks eelmise aasta oktoobris seoses heitveekollektori rikkega ligi kolm neljandikku Tallinna linnast jääda ilma vee ja kanalisatsioonita. Sellele juhtumile viitasid ka Sepp ja Tõnisson. 

Oktoobrikuine juhtum lõppes küll võrdlemisi õnnelikult, aga viskame õhku teoreetilise küsimuse: mis saab, kui sarnane õnnetus juhtub talvisel ajal Raplas? Esiteks külmub vesi torudes ära ning inimesed peavad toime tulema ilma kanalisatsioonita. Ka torud ise ei ole Tõnissoni sõnul kõige parema kvaliteediga – mikro­pragusid on nendes nii või naa. Sepp tõi näite, et Stockholmi linnas läheb iga päev katkiste torude tõttu kaduma kaks tuhat liitrit vett. 

Suured õnnetused, milleks valmis ei olda, võivad toimuda ka Eestis ning meie maakonnas. Suure õnnetuseni võib viia ka väikeste õnnetuste jada. Niisiis käisid Tõnisson ja Sepp välja idee, et ka Eestis peaks olema sarnane organisatsioon, nagu on Rootsi tsiviilkaitseliit. «Mitte ainult ei peaks olema, vaid see on lausa hädavajalik,» ütles Tõnisson. Sepp lisas, et parem olla ettevalmistatud kui tagantjärele tark.

Mõlema mehe visiooni kohaselt peaks organisatsioon õpetama inimestele, kuidas tulla õnnetuse korral toime esimestel tundidel ja päevadel, kui segadust on kõige rohkem. «Tee mis sa tahad, aga linna- ega vallavalitsuse ametnikud ei jõua kriisiolukorras iga inimeseni,» ütles Tõnisson. Sepp lisas, et tavalistel inimestel peab olema arusaamine, et õnnetus võib juhtuda ning mida ta sellises olukorras tegema peab. 

«Olen positiivne, et Eesti tsiviilkaitseliit läheb käima, aga selleks on vaja inimeste initsiatiivi,» ütles Tõnisson. Tsiviilkaitseliidu töö oleks korraldada koolitusi, et näidata inimestele, mida nad peavad teadma suure, ootamatult saabunud õnnetuse puhul.