Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/13/3762397t1h1f27.jpg)
Paar aastat tagasi küsis mult üks keskkonna pärast muretsev sõber: miks peab majandus kogu aeg kasvama? Hea küsimus. Miks ei võiks tootmise ja tarbimise masinavärk lihtsalt samas tempos edasi tiksuda, nõnda et kõigile jätkub piisavalt, ilma katkematu rabelemise, saastamise ja rannaalade kinnibetoonimiseta?
Sellest vaatenurgast polegi ehk väga halb uudis, et IMFi aprillikuise ülevaate järgi ei küüni maailma majanduse kasv enam kriisieelse tasemeni, vaid ähvardab aastatega hoopis üha madalamale kaarduda. IMF on liitunud nende rohkete majandusteadlastega, kes kõnelevad «pikaajalisest stagnatsioonist» (secular stagnation) kui uuest kurvast tegelikkusest. Milles on siis probleem? Miks ei suuda valitsused ja keskpankurid meeleheitlikest sammudest hoolimata majandust kiiremale elule äratada? Oli kriis, jah, juba mõnda aega tagasi, aga kuhu jääb taastumine?