Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/03/530048t1hcea1.jpg)
Kui kirjanik võtab raamatuks koondada ühel ajaperioodil (2010–2014) Loomingus ilmunud lühiromaanid ja novellid, nagu Mats Traat seda äsja «Kolme Solveigiga» teinud, siis seisab ta küsimuse ees, mida panna pealkirjaks. Võib muidugi piirduda kirjandusloost tuttava žanrilise üldistusega, nagu näiteks «Jutte ja novelle» või «Lühiromaan ja karused lood» – sellisena on tituleerinud oma hiljutisi teoseid Livia Viitol ja Imre Siil. Traat pole seda teed läinud.
Kahekümne kahe romaani (kümme iseseisva teema ja tegelaskonnaga romaani pluss «Minge üles mägedele» epopöa kaksteist jagu – kui ma nüüd ikka õieti kokku lugesin) kõrval ilmunud kuus novelli- või jutukogu, alates proosadebüüdist «Koputa kollasele aknale» (1966) ja lõpetades «Islandi suve» (2003) ja «Sarviku armastusega» (2007) kannavad need ühe, kogus ilmunud teksti pealkirja, osutudes autori visiitkaardiks. Traat on ideeline kontseptualist, tema teoste pealkirjad on ühtlasi sümboltähised (Vrd «Irdinimene», «Mänguveski», «Tants aurukatla ümber», «Rippsild», «Puud olid, puud olid, hellad velled», «Minge üles mägedele» jts).