Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

«Pealtnägija»: prouade jõuk uimastas turiste ja tühjendas nende pangakontosid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Piret Lakson
Copy
Küpses eas daamid uimastasid turiste ja tegid tühjaks nende pangaarved.
Küpses eas daamid uimastasid turiste ja tegid tühjaks nende pangaarved. Foto: SCANPIX

Küpses eas daamid panid Eestis püsti hästi organiseeritud kuritegeliku jõugu, mis uimastas turiste ja tegi tühjaks nende pangaarved.

Nimelt tegutses Viru ja teiste Tallinna hotellide ümber aastaid organiseeritud kuritegelik kamp, mille võtmetegelased olid üle 50-aastased naised, kes uimastasid ja tõmbasid tühjaks välismaa mehi, vahendas ERRi uudisteportaal ETV saadet «Pealtnägija».

Märts 2013, totaalses haudvaikuses algab kriminaalpolitsei salaoperatsioon, et paljastada unikaalne kuritegelik bande.

Grupeering, mille juhtfiguurid on üle 50-aastased prouad ja mis väga salapärasel kombel röövib öises Tallinnas paljaks välismaalasi. Algab pealtkuulamine, et mõista naistebande kriminaalset käekirja. Juba esimesel õhtul jääb politseinikele kõrvu mõistatuslik kõne, kus kuuleb lauset: «Oi, kuule, Viruke põleb päris korralikult.»

«Meil oli esialgu üsna suur ehmatus ja tükk aega otsimist, et mis juhtunud on, miks Viru hotell põleb!» meenutas Põhja prefektuuri organiseeritud kuritegude talituse juht Leho Laur.

Põhja prefektuuri organiseeritud kuritegude talituse juhtivuurija Ardo Ranne mäletas, et esimese asjana vaadati mõnest uudisteportaalist järele, kas tõesti Viru hotell põleb. Ta nentis, et algul tekitas see segadust, et mis mõttes põleb - kui Viru hotell põleks, reageeriksid sellele sündmusele kõik vabad politseijõud, kaasa arvatud need, kes mingeid jälitustoiminguid parasjagu teevad.

Filmilik kriminull, mis alles nüüd jõuab kohtus viimaste otsusteni, hakkas kerima 2012. aasta lõpus, kui uurijatele jäi silma kummaline muster – järjest tihedamini laekus avaldusi välismaa meestelt, kelle tekst oli väga sarnane.

Avaldused nägid tüüpiliselt välja sellised, et inimene mäletab, kuidas ta läks Soomes laeva, pärast mida hägustub tal pilt enne Tallinnasse jõudmist. «Taas nii-öelda selge pilt on tal järgmisel päeval ja ühtlasi on ta siis avastanud selle, et tema pangaarvelt on läinud kaduma suurusjärgus 500-10 000 eurot,» selgitas Ranne.

«Ja kui nad hakkasid analüüsima, kuhu rahad kadunud olid ja võtsid oma pangaväljavõtted, siis nad avastasid ja neile selgus, et need kohad, kus nad paberite järgi käinud olid, et seal nad ise viibinud ei ole,» rääkis Leho Laur.

Teine kategooria avaldusi olid Ranne sõnul sellised, kus välismaalased küll mäletasid Tallinnasse saabumist, hotelli minekut ja õhtul linna peal meele lahutamist, kuid seejärel tutvusid nad mingite võõraste isikutega ja järjekordselt ärkasid hommikul nii, et mälu oli kadunud.

Esiteks võeti ette kõik aasta jooksul politseile laekunud sarnase sisuga avaldused: saabusin Eestisse, edasi ei mäleta enam midagi, aga raha on arvelt kadunud. Selgus, et selliseid oli palju – ligi 50.

Ranne kirjeldas, et selgusele jõudmiseks tuli läbi töötada meeletul hulgal videomaterjali - hotellide turvakaamerad, linnakaamerad jms, mille käigus üritati taastada avalduse teinud isikute kogu õhtu tegevused, et leida sealt mingisuguseid anomaaliaid. Leho Lauri sõnul oli antud loo puhul kõige keerulisem aru saada kõikide avalduste hulgast, milliste puhul on tegu kuritööga, mida võib kvalifitseerida röövina.

Nimelt jõudsid tunde ja päevi videolinte edasi-tagasi kerinud jälitajad peagi järeldusele, et suur osa avaldustest olid valekaebused ja kelmused, millega vabandati kindlustusele või kodus naisele, miks on öise Tallinna striptiisibaarides või massaažisalongides kulunud tuhandeid eurosid.

Kuid valeavalduste massist hakkasid silma ka mõned väga kummalised kõrvalekalded.

Uimastati psühhotroopse ainega

«Leidsime ka selle läbitöötluse käigus neid juhtumeid, kus tõesti härra on tulnud Eestisse, näiteks see kurioosne juhtum, tuli hambaravile Eestisse, ühe hotelli vestibüülis või baaris järsku ilmusid tema lauda kaks naisterahvast. Ühel hetkel see mees hakkas liikuma taksoga mööda linna, ühel hetkel jõudis ta ühte sauna äärelinnas ja sealtpeale tema ise enam ei liikunud, aga tema pangakaart hakkas liikuma. Lõpuks oli see mees hotellis tagasi, ta ei mäletanud järgmisel päeval eelmisest õhtust mitte midagi. Hommikuks oli mees hotellis tagasi, kõik oli justkui korras, aga selgus, et rahad olid kadunud,» kirjeldas Laur.

Soome jõudes pöördus mees Ranne sõnul esmalt kohaliku politsei poole, kes toimetasid ta ekspertiisi ja võtsid vajaminevad proovid, selgitati välja, et isiku bioloogilises materjalis olid viited psühhotroopsele ainele.

«Seal hakkas välja kujunema teatud muster ehk et kui me hakkasime nende avaldustega tegelema, siis seal tuli välja selline pilt, kus tõesti oli kasutatud mingeid pangakaarte ja nende pangakaartide kasutuskohad ja neid kasutavad isikud nii-öelda tekitasid kahtlust ehk et seal tekkisid inimesed, kes nende pangakaartide kasutamisel oma nägu varjasid, oma identiteeti varjasid,» märkis Laur.

Müts maha politseinike ees, kes vaid paari kahtlase momendi pealt võtsid ette täiesti pimeda asja ja avasid 2012. aasta lõpus püsti jälitustoimiku. Siis oli vaid õrn kahtlus, et Tallinna ööelus tegutseb seltskond naisi, kes uinutavad mehi, röövivad nende mälu ja siis pangaarvetelt raha. Aga kuidas? Ja kes need naised on? Selle kohta polnud jälitajatel toona veel vähimatki aimu. Ohvrid ju ei mäletanud midagi.

Et mingit niidiotsi leida, sukeldusid politseinikud varjatult Tallinna ööellu ja fikseerisid kõik naised, kes jahivad oma saaki kolmnurgas Rotermanni kvartal, Viru tänav ja Viru hotell.

«Ehk et siis mingi hulk inimesi selles talituses muutis oma tööaja praktiliselt ringi ehk et me ei tulnud hommikul kella üheksaks-poole üheksaks tööle, vaid me hakkasime oma tööga pihta õhtul kell kaheksa. Ja elasime nende elu ja püüdsime siis aru saada ja seda skeemi lahti harutada, mismoodi nad seda teevad,» selgitas Laur.

Ja nagu selgus – on rebimine siinkandis öösel väga tihe. Seda kinnitab ka pealtkuulatud vestlus, milles üks röövlitest kirjeldas teisele, kes kõik temaga koos ühes baaris samal ajal purjus turiste rajalt maha üritasid võtta.

«Tegelikult kujunes välja selline pilt, kus me tuvastasime ühel hetkel ära suurusjärgu 20+ naisterahvast, kes siis püsivalt tegelevad nii-öelda välismaalaste, enamasti joobes välismaalaste otsimisega. Reaalselt käivad, otsivad ja siis üritavad nendega veeta koos vaba aega,» tõdes Ranne.

Massilise infoanalüüsi ja osalusvaatluse tulemusel oli 2013. aasta märtsiks jälitajatele pilt selge, kes neist ligi paarikümnest tegelasest kuuluvad sellesse röövlibandesse, mis uinutas oma ohvrid ning siis nende arved tühjaks tegi.

Juhtivuurija Ranne kinnitas, et sisuliselt õnnestus jälitajatel pealt näha kogu toimingut ja lugu ehk kuritegu kogu oma olemuses.

Kuidas siis kuritegelik prouade jõuk tegutses? Tänu ühe väärika hotelli ja kesklinnaäärse sauna turvakaamerate salvestustele jäi naistebande väga kaval kuritegelik ahel pea täies ulatuses lindile.

Politseinike kinnitusel oli prouade tegevus väga selge rollijaotusega, näiteks ühed nähtavasti käisid ja otsisid välja potentsiaalsed ohvrid. Lauri sõnul jagunesid peibutajad veel omakorda eraldi gruppidesse. «Olid siis nii-öelda blondid, brünetid, punapead, nad tegutsesid grupis, et blondid tegutsesid ühe grupina, punapead teise grupina, brünetid kolmanda grupina,» loetles ta.

Peibutajad sättisid end meelelahutusasutustesse, näiteks baari ühte ruumi kõrvuti laudadesse. «Jäeti mulje, et neil ei ole mitte midagi selle vastu, kui näiteks üksik Soome noormees või siis vähe eakam mees nendega liitub. Ja kui liitus, siis juba vesteldi sellel teemal, kas käid Eestis tihti, ei käi, jäeti endast mulje, kui lihtsalt vaba õhtut veetvatest õdedest, sõbrannadest,» rääkis Ranne.

«Üldjuhul valiti üksikuid meesterahvaid. On samas mitmeid juhtumeid, kus võeti ka kahekaupa ja kaks täiseas meest. Üldsegi mõtlemata võimalikele tagajärgedele läksid nendega kaasa loomulikult. Ei olnudki mingit sellist erilist veenmist sinna juurde ju vaja,» lausus Ranne. Laur nentis, et oli mõistatuslik, mis hüpnootilise tehnikaga nad mehed endaga kaasa veavad.

Meik toimis kamuflaažina

See kõik on üsna uskumatu põhjusel, et vähemalt 30 välismaalast paljaks röövinud naistejõugu näol ei olnud just tegu vabariigi esikaunitaridega. 50-60-aastased naised, kes valdasid vabalt eesti, soome ja vene keelt, kandsid aga sellist meiki, et see lõikas mehi nagu loogu ja toimis ka kamuflaažina. Tegu oli naistega, kelle sünniaastad jäid 50ndate lõppu või 60ndate algusesse.

«Kui me olime nad kinni pidanud ja nendest oli tehtud kinnipidamise hetkel foto ja järgmine hommik meie andmebaasi sisestati arestimaja foto, kus nad siis kinni peeti, kus neid ööseks hoiti, siis nendelt fotodelt ei olnud võimalik ära tunda, et need on samad inimesed,» tõdes Laur ja nentis, et seega oli üsna võimatu tahta, et kannatanud, eriti veel uimastatuna, oleks kurjategijad ära tundnud.

Kui turist oli nõus daamidega pidu jätkama, tulid mängu kriminaalse organisatsiooni järgmised lülid - autojuhid, kelle ülesanne oli lisaks inimeste veole leida üle linna turvalised saunad, mille administraatorid olid jõuguga mestis ja nõus rööviskeemis kaasa mängima. Vajadusel tehti seal kohapeal ka pangakaardi PIN-kood selgeks.

«Oli siis see pudel šampust või mingi muu jook või oli see mingi saunateenus ja sauna tunnihinna maksmine või mis iganes, et klient teeks seal lõbustusasutuses mingisuguse makse, et oleks võimalik siis tuvastada seda PIN-koodi,» selgitas Laur. Tasumise ajal hoiti vaikselt nii-öelda õlast kinni, piiluti ja vaadati.

Grupi liikmetena jäid lõpuks süüdi ka samad administraatorid, kes kokkuvõttes aitasid kuritegudele igati kaasa, kinnitas Ranne.

Mida turvakaamerate salvestustelt aga kahjuks ei näe, on kõige olulisem – kuidas ja millega toimus ohvri uimastamine. Protsess, mis muutis lihtsa meelelahutuse kuriteoks ehk röövimiseks.

«Uimastamine toimub või toimus põhimõtteliselt alati peale seda, kui oli juba PIN-kood teada. Enne ei ole ju mõtet, sest vastasel juhul uimastad ära, see aine võib mõjuda erinevatel inimestel erinevalt ja kui ta sul juba on nii-öelda pamp nurgas ehk ei reageeri ühelegi välisele indikaatorile, siis ei ole temalt enam võimalik ju ka PIN-koodi saada. Üldjuhul oli see ülesehitatud selliselt, kus üks nendest naisterahvastest tutvustas kliendile sauna, ruume, näitas lava, näitas basseine, mida iganes. Ja teine samal ajal siis toimetas oma ainetega,» rääkis Ranne.

«Selle asja põhjuseks, et nad ei mäleta, oli hoopiski see aine, millega neid uimastati. Ja selle psühhotroopse aine üks kõrvalmõju oli see, et ta kustutas või hägustas seda inimese lühimälu, et vähemalt 12 tundi ta mäletas ülihägusalt või ei mäletanud praktiliselt üldse,» märkis Laur.

«Pealtnägija» ei hakanud täpsustama, mis ainega täpselt tegu oli. Klofeliin ehk silmatilgad, millega juba kunagi nõukogude ajal nn Viru linnud turiste uinutasid ja siis paljaks varastasid, see igal juhul ei olnud.

«Siis see potentsiaalne ohver, peale seda, kui talle see aine manustatakse, kümne minutiga on ta umbes täiesti teovõimetu,» lausus Ranne ja täpsustas, et teovõimetus tähendas seda, et inimene tegelikult hingab ja on väliselt täitsa võimeline olema isegi aeg-ajalt kahel jalal, aga ta ei saa aru mitte millestki.

Siis, kui inimene oli juba sellises konditsioonis, et ta enam mitte midagi aru ei saanud, tuli Lauri sõnul jällegi mängu taksojuht, kes võttis kaardiga inimese auto peale ja sõideti üle linna pangaautomaadid läbi ja võeti sealt raha välja nii palju, kui võimalik oli.

Ka raha väljavõtmisel näitas daamide röövbrigaad üles nutikust: raha võeti kaartidelt enamasti välja varjulisemates kohtades, kaetud nägudega ja täpselt ajastatud kellaaegadel.

«Oli neid episoode, kus üritatigi leida see klient enne keskööd, enne keskööd saavutada see tase, et on n-ö esimene ATM-i ring tehtud, siis pisut oodati. Keskööl teatavasti muutub kuupäev ehk siis ka kaardi limiidid ja siis võeti uuesti kogu limiidi ulatuses,» selgitas Ranne.

Väljavõetud summad varieerusid. «Paraku ei ole kõik soomlased, rootslased ja norrakad miljonärid, et oli ka selliseid juhtumeid, kus saadi kätte võib-olla paarsada eurot ainult, aga oli ka selliseid juhtumeid, kus võeti korraga 3000, kolm pool tuhat, 2000, kaks pool tuhat ja pluss veel tehti makseid juurde, et need summad olid, jah, kõikuvad,» märkis Laur.

Pärast pandi pangakaart kliendile taskusse tagasi ja toimetati ta tema hotelli, et tal ei oleks hotellis ärgates tunnet, et teda röövitud oleks ja ta kohe politseisse ei jookseks.

«See skeem oli üles ehitatud väga organiseeritult ehk et kasutati väga korralikku konspiratsiooni ja igal sellel kuriteo lõigul oli oma inimene, kes seda lõiku haldas ja kelle kaasabil siis jõuti järgmise sammuni ja samas ka varjati seda kuritegevust,» tõdes organiseeritud kuritegude talituse juht Leho Laur.

Lisaks paksule meigikorrale, millega võluti mehi ja kaitsti end äratundmise eest, oli naistel veel teisi konspiratsioonivõtteid.

«Üks väga oluline osa nende omavahelistest vestlustest selle tulevase ohvriga oli see, et selgeks teha, kas isik käib Eestis tihti või satub ta siia näiteks aastas korra, ongi esimest ja võib-olla viimast korda. Et kui inimene käib Eestis pidevalt, siis nad üldjuhul välistasid selle edasise,» tõi Ranne välja.

Seda juhtivuurija hinnangul seetõttu, et kurjategijate enda nn tööpiirkond sisuliselt ei muutunud. «Viimased aastad nad toimetasid ju kõik kogu aeg ühes piirkonnas ja väga suur võimalus on nii-öelda sama ohvriga kokku joosta, mis on ka juhtunud,» märkis Ranne.

Kui politsei oli kolm episoodi kogu täies ulatuses lindile jäädvustanud, võeti 12-pealine grupp naisi ja mehi kinni. Neist osad on juba reaalselt vangi mõistetud ning teised ootavad just neil päevil kohtuotsust. Oluline on, et kriminaalpolitsei suutis tagantjärele välismaalt ise üles otsida ligi 30 jõugu varasemat ohvrit.

Ja lõpuks lahendus mõistatusele. Mida siis tähendas selle kriminaalse röövlijõugule parool Viru põleb?!

«Silmas pidasid nad ju tegelikult seda kell seitse algavat nii-öelda «Reporteri» taustapilti, millest oli online’is näha, kas Viru hotellis on nii-öelda hõivatud 20 tuba või 40 tuba või 60 tuba. Ja selle pealt nad siis oma järeldusi tegid, kas alustavad tööpäeva Viru hotellist või mõnest muust hotellist,» teatas Ranne.

«Nad vaatasid seda algust alati ja märkasid, kui palju hotellis akendes tulesid on ja kui seal oli korralikult tulesid, siis nad olid arusaamisel, et kliente on päris palju, et tasub tööle minna,» lisas Laur.

Tagasi üles