Pille-Riin Kaare: mängusõltuvuse uus pale

Eesti 15–74-aastastest on mänginud raha peale hasart- ja õnnemänge 65 protsenti ehk 675 000 inimest. Nii selgus hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse algatusel Emori tehtud uuringust «Eesti elanike kokkupuuted hasart- ja õnnemängudega 15–74-a elanikkonnas».

Miks uuring tehti? Mida need arvud näitavad? Mis võiks olla nende arvude taga peituv hasartmängude pahupool?

Alustuseks peatuksin mõne sõnaga hasartmängimisel üldse. Hasartmängimine on olnud üks meelelahutuse vorme läbi ajaloo, pakkudes üllatusmomente, põnevust ja rõõmu juhusliku võidu üle. Sattusin lugema inimeste kommentaare sellele uuringule ja sain aru, et teema puudutab inimesi pigem negatiivselt. Kas tõesti ühe loteriipileti ostmine teeb mind hasartmänguriks? Ei tee!

Siinkohal soovin kummutada ühe müüdi. Inimest, kes mängib hasart- ja õnnemänge – olgu siis tegemist loterii, loosimiste, kasiinodes või veebikeskkondades mängimisega –, ei saa sildistada negatiivset kõlaga sõnaga «hasartmängur», halvimal juhul isegi «hasartmängusõltlane». Uuringu tulemused seda ka kinnitavad, sest 92 protsenti hasartmängude mängijatest mängib vastutustundlikult – see tähendab, et mängimine ongi nendele inimestele meelelahutus ega ole neile probleeme põhjustanud.

Hasartmängimisest rääkides ei saa kuidagi jätta tähelepanu alt välja, et mängimisel võib olla ka pahupool. Läbi ajaloo on alati olnud ka neid inimesi, kel mängimine on kontrolli alt väljunud. Ega ilmaasjata ole hakatud liigset hasartmängimist käsitlema psüühikahäirena: patoloogilist hasartmängimist iseloomustab kontrolli kaotamine mängimise üle, hõivatus mängimisest, enesepettused, püüe kaotatud raha tagasi võita, kahjustatud pere- ja töösuhted.

Ehk lihtne võimuküsimus on, kes keda valitseb – kas inimene valitseb mängu või on mäng võtnud võimu inimese tahte üle.

Riikides, kus hasartmäng on legaal­ne ja kättesaadav, on aastaid olnud hea tava teha uuringuid hasartmängimise leviku ja selle võimalike negatiivsete tagajärgede kohta. Et olla vastutustundlik ja sekkuda võimaliku probleemi levikusse enne epideemia puhkemist, on ka Eestis järjepidevalt inimeste mängukäitumist jälgitud – 2004., 2006. ja kõne all oleval 2010. aastal.

Uuringud ei ole olnud faktide tõdemiseks, vaid aluseks edasisteks sammudeks hasartmängimise reguleerimisel. Kas olete märganud, et meie tänavapildis on kasiinode arv võrreldes 2006. aastaga vähenenud? Sellele on aidanud kaasa hasartmängu reguleerivate seadusemuudatuste rakendamine, mille väljatöötamisele andsid tõuke just 2004. ja 2006. aastal tehtud uuringud.

Selle uuringuga soovisime teha kindlaks mängukäitumist ühiskonnas laiemalt. Tahtsime teada, kui palju on probleemse mängukäitumisega inimesi ehk hasartmängusõltuvuse riskirühma kuulujaid, millised hasart- ja õnnemängude liigid on ohtlikumad ehk milliste mänguliikide mängijatel on hasartmängusõltuvuse risk suurim. Tuginedes nõustamiskeskuse töökogemusele, otsisime vastust, kas ja mil määral on lapsepõlve mängukäitumine, ka arvutis mängimine, hilisemas elus mängusõltuvuse riskiteguriks.

Mis siis selgus? Viimased neli aastat on toonud hasart- ja õnnemängude mängijaskonnas nii mitmeidki põhimõttelisi ja struktuurseid muutusi. Rõõmustav on, et võrreldes 2006. aasta analoogse uuringuga ei ole hasartmängusõltuvuse riskirühma kuuluvate inimeste arv kasvanud, vaid kahanenud kümnelt protsendilt kaheksale protsendile elanikkonnast. Samas tuleb tunnistada, et meie hulgas on ikkagi 88 000 inimest, kes on kogenud hasartmängudest tingitud probleeme.

On tõsi, et koos riskirühma kuuluvate inimeste arvuga on kahanenud ka suure ja keskmise hasartmängusõltuvuse riskiga elanike osakaal ja lausa poole võrra ehk kuuelt protsendilt kolmele. Seejuures on selle kolme protsendi ehk 27 000 inimese hasartmängust tulenevad probleemid ajaga süvenenud.

Mänguliigiti on suurimad muutused toimunud kaughasartmängude (veebi jm elektrooniliste sidevahendite vahendusel mängimine) ja kasiinodes mänguautomaatidel mängijate osakaalus.

Kasiinodes mängimist on piiranud nii hasartmängimist reguleerivate seaduste uuendused ja muudatused kui ka see, et mängijal pole piisavalt raha kasiinos panuste tegemiseks. Kuid kaughasartmänge mänginud elanike osakaal on hüppeliselt kasvanud, võrreldes 2006. aastaga on see arv seitsmekordistunud. Veerandik endistest kasiinomängijatest on suundunud mängima internetiavarustesse, mille põhjusena kirjeldati nii mängude kui ka mänguvõimaluste arengut ja paremat kättesaadavust.

Rahutuks teeb tõsiasi, et just kaughasartmängude mängimine on muutnud kogu mängijaskonda nooremaks, lisandunud on uusi 15–39 aasta vanuseid mängijaid, staatuselt keskmisest enam õpilasi ja üliõpilasi. Mis teeb eriti murelikuks – nimetatud vanuserühmas on kahekordistunud väikese hasartmängusõltuvuse riskiga elanike osakaal.

Siin saame näidata ka erinevate hasart- ja õnnemänguliikide ohtlikkust hasartmängusõltuvuse riski seisukohalt. Näiteks kuigi loterii on enim mängitav hasart- ja õnnemäng, on võrreldes teiste mänguliikidega ainult loteriimängudes osalejate seas kõige vähem sõltuvusriskiga mängijad.

Sõltuvusrisk on suurim nendel kaughasartmängude mängijatel, kes teevad panuseid ja sõlmivad kihlvedusid spordiennustustes ning mängivad aktsia- ja valuutaturgudel (siinkohal on mõeldud vastavaid veebi online-turge, mitte pankade kaudu tehtavaid tehinguid), edestades isegi kasiinomängude riski määra.

Viimast tõendab ka nõustamiskeskuse tööpraktika – neil inimestel, kes võtavad osa spordiennustustest, sõlmivad kihlvedusid või osalevad online-valuuta- ja aktsiaturgudel, on patoloogilise hasartmängimise (sõltuvuse) sümptomid välja kujunenud lühema mängimisajaga kui kasiinomängijatel.

Mängija üldjuhul EI TEA, et olemuselt on sporditulemuste või valuutakursi ennustamine samasugune juhuslikkuse printsiibil põhinev, kuid hasarti tekitav tegevus kui mänguautomaadil mängimine.

Enamgi veel, inimesed, kes tegelevad nimetatud «ennustavate» kaughasartmängijatega, peavad end ekspertideks. Sageli need inimesed ise tegelevad vastava spordialaga või on nad sporditulemustega kursis.
Kas saame enne võistluse lõppu olla täielikult võidus kindlad? Kui ootus ja tegelikkus ei ühti, käivitub mängija peas samasugune mõttemoonutus kui mänguautomaadil kaotades: ma panin raha mängu, ma PEAN selle kaotuse tagasi saama. Ja alustatakse uut mängu ja uut...

Hasartmänguharjumus saab alguse sageli lapsepõlvest. Uuringutulemuste põhjal, mis kirjeldavad mänguharjumusi lapsepõlves, saame öelda, et hilisemas elus suurendab hasartmängusõltuvuse riski eelkõige lapsepõlves raha vm auhindade peale arvutis mängimine, raha peale kihlvedudes ja ennustustes osalemine ning mänguautomaatidel (ka osavusmängude) mängimine.

Siinkohal soovitus vanematele: mängimine ei ole tervikuna halb, pealegi on mängudel ka arendavad küljed, kuid ainult juhul, kui mängimine ei kahjusta lapse muid eluvaldkondi. Ohule viitab see, kui laps eelistab tegevust arvutis kõikidele muudele tegevustele ega suuda neid tegevusi lõpetada. Kaasnevad ka koolitulemuste halvenemine, vähene sotsiaalne suhtlus, muudest huvialadest loobumine.

Kokkuvõttes leian, et uuring andis korraliku ülevaate hasartmängukäitumisest, näitas, millised seadusemuudatused on olnud tõhusad, ning tõi esile puudused, millele hasartmängimise reguleerijad, hasartmängude korraldajad ja ravi pakkujad oma tähelepanu ja tegevuse fookuse saavad suunata. Loodan aga, et ka ühiskond tervikuna saab uuringu kaudu teadlikumaks hasartmängu olemusest ja riskiteguritest.

Hasartmängusõltuvuse uuring tehti koostöös Avatud Eesti Fondi vabaühenduste fondi, rahandusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ning uuringu läbiviija TNS Emoriga.