Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875294t1h6552.jpg)
/nginx/o/2015/04/24/3998113t1h7ad2.jpg)
Kaks-kolm-neli korda nädalas vuravad valdade ja linnade sotsiaaltöötajad, supipurgid või praekarbid autos, eakate prouade ja härrade juurde, käivad poest ja apteegist läbi, koristavad nende kodusid ning mis peamine, hoiavad oma eakatel silma peal. Töö, mille olemasolust saab enamik nooremaid teada siis, kui nende ema või isa hakkab abi vajama.
Lapsed võivad ju olla, aga sageli elavad nad kusagil eemal, paljud välismaal ning teisest linnastki ei jõua iga päev ise appi. Niisugust vanainimest, kes esimeste raskuste peale tahaks hooldekodusse kolida, kohtavad sotsiaaltöötajad harva: ikka üritatakse viimase võimaluseni oma kodus ise hakkama saada. Kuni ise ahjukütmisega toime tullakse, kui puud tuppa toodud, ning ööpäevaringset järelevalvet ei vajata.