«Pealtnägija»: eesti-mehhiko väikelaps sattus enneolematu tüli keskmesse

See on tavatu lugu mitmel põhjusel. Esiteks, on see äärmuslik geograafiliselt – tüli pooled asuvad sisuliselt teine teisel pool maakera, Mehhikos ja Eestis. Teiseks, kui üldjuhul kisklevad lapse üle isa ja ema, siis seekord on vastamisi ema ja vanavanemad, vahendas ERR Uudised.

Kolmandaks – ühe pisipoisi ümber käiv hirmus tüli võiks olla pere siseasi, kui kohus poleks teinud Eestis haruldast otsust.

Et asi on vägagi tuline ja delikaatne, ei kasutata selles loos täisnimesid. Kõik algas sellest, kui õed Jaanika ja Jaana sattusid elama kaugesse Mehhikosse. End maailma ühes suurimas linnas, Mexico Citys'isse seadnud Jaana õppis ära hispaania keele, töötab meie mõistes tooteesitleja-modellina ning tegi isegi pisikesi rolle kohalikes seebiseriaalides.

Saatuslik hetk oli, kui Jaana jäi rasedaks. Naise sõnul ta lapse isaga enam ei suhtle ning isa nimi ei ole kantud sünnitunnistusele. Jaana ei eita, et olukord oli pehmelt öelda keeruline. Kui poiss oli neljakuune, sõitis ta Eestisse, et lapselast näidata ja talle Eesti pass vormistada.

Jaana sõnul käisid tema ema, õde ja tädi talle peale, et ta jätaks lapse mõneks ajaks Eestisse, et ta saaks töötada, puhata ja oma elu korda seada, sest olukord oli Jaana sõnul raske. Seevastu vanavanemad Eha ja Albert kinnitavad, et nemad Jaanale peale ei käinud.

«Ta tuligi teda tooma ja nõudis, et minu abikaasa ostaks talle pileti. Ta tahtis mulle tuua kahekuuse lapse. Aga kuna abikaasa ei ostnud piletit, siis tulek lükkus kogu aeg edasi ja kahe kuu pärast ostis tema lapse isa pileti,» ütles Eha.

Vanaisa Alberti sõnul olevat lapse isa öelnud, et laps ei tuleks enam kunagi Mehhikosse tagasi. Jaana eitab seda ning kinnitab, et lapse isaga tal suhted eriti pingelised ei olnud.

Edasi on versioonid täiesti risti-vastupidised. Vanavanemate sõnul lükkas Mehhikosse tagasi pöördunud Jaana järgmist Eesti-sõitu üha edasi, põhjendades seda rohke tööga.

«Tõesti, kui ma alguses tagasi tulin, ma iga päev helistasin. Aga lõpuks enam kõnedele ei vastatud, katkestati kõned ja siis lõpuks tulid juba ähvardused, et ma peidan ta ära, kui sa talle järgi tuled,» süüdistab Jaana Eha ja Albertit.

Alberti sõnul on Jaana väited täielik vale. «Mina olen kõik kõned vastu võtnud, mis Jaana on helistanud, Jaana on mind väga hirmsate sõnadega sõimanud. Ta oleks võinud mulle tänulik olla, et ma kasvatan tema last, ma olen päästnud ta lapse, aga tänutäheks olen saanud sõimata,» lisab Eha.

Kuna vanavanemad polnud lapse eestkostjad, tekkisid põnniga toimetamisel praktilised probleemid, näiteks arsti juures, ning kuna ema keeldus nende sõnul koostööst, pöördusid Albert ja Eha 2013 augustis kohtusse, et Jaana hooldusõigus ajutiselt peatada.

Kohus andiski esialgse õiguskaitse korras poisi eestkoste kuueks kuuks vanavanematele. Jaana põrutas aga seepeale vastuhagi, süüdistades neid lapseröövis.

2014. aasta aprillis, aasta ja kolm kuud hiljem, sõitis Jaana Eestisse kohtuistungile tunnistusi andma. Vastavalt kohtu määratud ajutisele korrale sai ema Eestis viibimise ajal lapsega kohtuda iga päeva kaks korda kaks tundi – hommikul ja õhtul.

Täiskasvanute suhtlus läks aga algusest peale üle kivide ja kändude. Eha sõnul jäi talle mulje, et Jaana tuli kohtuma temaga, mitte lapsega. «Ta tuli lihtsalt terroriseerima mind,» lisab vanaema.

Jaana omakorda leiab, et Eha terroriseeris teda. Kes keda rohkem terroriseeris, on kõrvalseisjal raske öelda, aga tüli läks nii suureks, et korra kutsuti appi isegi politsei. Kõik kulmineerus ühel kevadisel päeval aasta tagasi, kui Jaanat enam tuppa ei lastud ja laiendatud ring sugulasi karjus õues teineteise peale, solgutas last ning ühel hetkel viskas üks osapool teist sümboolselt isegi kiviga. Vanavanemate sõnul oli pinge suur, sest kardeti, et ema püüab lapsega autosse hüpata ja põgeneda. Seejärel sõitis Jaana üksinda Mehhikosse tagasi.

Järgnes täielik sõda, kus vanemad esitasid kohtule tütre elustiili kohta üksjagu inetuid väiteid. Kõige üllatavam on, et vanemad kahtlustavad tütart, et see tahab lapse maha müüa ehk raha eest adopteerimiseks anda.

Jaana rõhutab, et see on täielik vale. Tema kodu Mexico City kesklinnas käisid kontrollimas Mehhiko ametnikud, kes kinnitasid, et takistusi lapse tagastamiseks ei ole. Väikeses alevikus elavaid vanavanemaid kontrollisid omakorda Eesti lastekaitsetöötajad, kes soovitasid, et poiss tuleks jätta Eestisse, kus ta on elanud enamuse elust ja kus on sugulastest tugivõrgustik. 2014 detsembris tegigi Harju maakohus nö kirik-keset-küla-otsuse ehk otsustas, et vanavanemad ei ole lapseröövlid, aga eestkosteõigus jääb siiski Jaanale. Ometi ei tulnud ema ka siis Mehhikost lapsele järgi, vaid mõlemad pooled kaebasid otsuse edasi.

«Pealtnägija» intervjuu hetkel oodatakse ringkonnakohtu otsust ja Mehhikos asuv Jaana pole oma last üheksa kuud näinud. Küsimusele, kas ta ei tahaks tagasi Eestisse kolida, vastab naine, et ta ei taha enam Eestis elada.

«Ma tahan siin olla, mul on korter, töökoht, mul on kõik olemas, puudub vaid laps, kes peaks olema siin, » vastab Jaana ning lisab, et laps peab olema koos oma emaga.

Ja just sellisele seisukohale asus ka ringkonnakohus tänavu 1. aprillil. Risti vastupidiselt esimesele astmele, leidis teise astme kohus, et vanavanemad on Haagi konventsiooni mõistes lapseröövlid ja kuigi Eesti lastekaitse seda ei soovitanud ja ka kohus ise tunnistab, et ema passiivne käitumine on kohati kummastav, tuleb laps talle tagastada. Kohus võtab asja löövalt kokku:  «Lapse tagastamisest keeldumise aluseks ei saa olla üksnes asjaolu, et laps on oma röövijatega ära harjunud.»

Eha ütleb seepeale, et ta pole teinud mitte midagi valesti. «Ma olen päästnud selle lapse, ma ei tea, kus see laps oleks praegu olnud ja kas oleks üldse elus olnud.»

Albert on kohtu otsuse peale sedavõrd nördinud, et ei taha olla enam eestlane. «Sest ma olen väga pettunud meie õigussüsteemi suhtes. Midagi ei ole teinud valesti, oled tahtnud head ja tulnud vastu, aga sind süüdistatakse juba teist aastat lapse röövlina, » ütleb ta.

Tähelepanuväärne on, et lisaks tõdemusele, et Albert ja Eha pidasid last ebaseaduslikult kinni, annab otsus üksikasjalikud juhised, kuidas laps tagastada. Kui see vabatahtlikult ei toimu, volitatakse kohtutäiturit vajadusel kasutama vanavanemate suhtes «vahetut jõudu», sisenema «nõusolekuta nende valduses ruumidesse» ja «need läbi otsida».

Vanavanematele ei mahu pähe, et mudilane, kes on kolm neljandikku elust elanud väikeses Eesti alevikus, viiakse 10 000 kilomeetri kaugusele 20 miljoni elanikuga ja kõrge kuritegevusega linna. Sestap kaebasid nad eelmisel kolmapäeval edasi Riigikohtusse.

Kui «Pealtnägija» küsib Jaanalt, kas ta momendil näeb mingisugustki kompromissi või leppimise võimalust, kinnitab naine, et ei näe.

Ilmselgelt ei ole laps mingi asi. Seetõttu pole tegelikult ükski kohtutäitur Eestis seni jõuga lapse suhtes otsust täitnud. Osaliselt just seetõttu ongi uus trend, et kohtud teevad üha detailsemaid otsuseid, kuidas ebameeldiv protseduur päriselt peaks käima. Kui mitte midagi muud, siis näitab see õnnetu lugu, kui tänamatu töö on neil, kes peavad selliseid asju klaarima. Lastekaitse, kes soovitas last mitte Mehhikosse tagastada, ei soovinud lugu kommenteerida. Jaana teatas aga oma viimases kirjas, et ei kavatse mingil juhul Eestisse kolida ja loobub isegi kodakondsusest.