Uuring: reguleerimata lobitöö sillutab teed korruptsioonile

Ainult seitse riiki 19-st vastab rahvusvaheliselt tunnustatud lobitöö standarditele ehk neis riikides on olemas lobitöö regulatsioon, selgus Transparency International’i (TI) initsiatiivil kahe aasta jooksul 19 Euroopa Liidu liikmeriigis ning kolmes institutsioonis läbi viidud lobitöö võrdlevast uuringust. 

Vaatamata sellele, et lobimine on demokraatlike otsustusprotsesside normaalne osa, viitavad uuringutulemused üheselt varjatud lobitegemisele kui demokraatiat ning seadusloome läbipaistvust vähendavale nähtusele.

Vajadus lobitöö regulatsiooni järele on suur paljudes uuringus osalenud riikide seas, sh Eestis. Tulemused näitavad, et lobitegevuse olukorraga ei olda rahul.

Kõige parema tulemuse - 55 protsenti 100 võimalikust - sai läbiviidud uuringus Sloveenia ning pingerea alumises otsas paiknevad Ungari ning Küpros mõlemad võrdselt 14-protsendiilise punktiskooriga. Sloveenia edumaa teiste ees on põhjendatud riigis kehtiva lobitöö regulatsiooniga, mis hoolimata pingerea esikohast vajaks siiski veel täiendusi ning lünkade parandamist. Pingereas kõige viimase koha hõivanud riikidele heidetakse ette puudujääke igas mõõdetud kategoorias, enim aga erinevate huvigruppide ligipääsu seadusloomele.

Eesti jagab 29-protsendiilise skooriga tabelis Tšehhiga 11.-12. kohta.

Lobimist analüüsiti kolme mõõtme kaudu: lobimise läbipaistvus, lobimise eetika ja võrdne ligipääs seadusloome protsessile.  

Eurotsooni nn kriisiriigid Itaalia, Portugal ning Hispaania on uuringutulemuste järgi viie madalaima tulemusega riikide seas. Eelnimetatud kolmikut iseloomustab hästi iroonia, et lobitöö reguleeerimise nimel tehtud pingutused nii riiklikul kui EL-tasandil on luhta läinud finantssektori jõulise lobimise tõttu.

Soovitused Eesti valitsusele

Ühingu Korruptsioonivaba Eesti (KVE) juhatuse liige Erkka Jaakkola: «KVE soovitus on, et meie uus valitsus võtab justiitsministeeriumi eestvedamisel lobimise reguleerimise oma päevakorda. Koostatakse konkreetne plaan sellest, kuidas lobimise reguleerimise arutellu kaasata õigeaegselt vajalikud sihtgrupid. Kaasamise käigus tutvustatakse varjatud lobimise riske, teadvustakse oma rolli probleemi taastootmises ja vastavalt parimatele rahvusvahelistele eeskujudele kujundatakse Eestile sobilikud meetmed probleemi lahendamiseks. Selle tulemusena peab sündima selge, arusaadav ja efektiivne regulatsioon nii avaliku sektori töötajatele kui ka eneseregulatsioonimehhanismid lobistidele. Läbipaistvuse tagamiseks tuleb ühtlustada ja kohustuslikuks muuta kaasamispraktikad. Seadusloome protsessi jälgitavust tuleb parandada.»

2014.aastal viidi Eestis läbi käesoleva uuringu raames põhjalik analüüs ning valmis raport «Lobitöö Eesti seadusloome: kes, miks ja kuidas?», millega on võimalik tutvuda siin.

Pöörduste efekt ja mõjuvõimsad huvigrupid Euroopas

Üheski uuritud Euroopa riigis ega institutsioonis ei kontrollita adekvaatselt pöörduste efekti avaliku ja erasektori vahel ning parlamendiliikmete, kes on peamised lobitegevuse sihtmärgid, suhtes ei kehti üldjuhul teenistuseelsed ja –järgsed töökohapiirangud ja nn jahtumisperioodid, mille jooksul endisel avaliku võimu kandjal on keelatud tegeleda lobismi ja huvikaitsega selle institutsiooni suunal, mille teenistuses ta varasemalt oli.

Veelgi enam, eksisteerib suur oht, et huvide konfliktid mõjutavad otsustamisprotsesse. Prantsusmaal on parlamendiliikmetele lubatud lobi ja nõustamisteenuste osutamine ametiaja kestel ning sarnane olukord on ka Portugalis ja Hispaanias.

«Kontrollimatu lobi on kaasa toonud kaugeleulatuvad tagajärjed majandusele, keskkonnale, inimõigustele ja avalikule julgeolekule,» ütles Anne Koch, TI Euroopa ja Kesk-Aasia direktor. Uuring toob välja problemaatilised lobipraktikad paljudes valdkondades, sh alkoholi- ja tubakakaubandus, autotööstus, energia-, finants- ja ravimisektor.

Uuringu tulemustest lähtuvalt on TI koos allorganisatsioonidega välja töötanud soovitused lobitöö reguleerimiseks:  

• Kehtestada lobitöö regulatsioon, mis annaks seadusloome kõikidele osapooltele ühesugused mängureeglid ning eetilised standardid.

• Asutada lobistidele kohustuslik register, kust nähtuks detailne informatsioon selle kohta, kes keda millises küsimuses või valdkonnas lobimas käib ning milline on olnud huvigruppide kaasatus seadusloomesse.

• Muuta seadusloome protsess lihtsamalt jälgitavaks, mis näitab etapi kaupa, kuidas eelnõust sai seadus.

• Kehtestada minimaalsed «jahtumisperioodid», mille möödumisel on endistel avaliku võimu kandjatel lubatud töötada lobistidena valdkondades, mis võivad tekitada huvide konflikti või mille puhul võib jääda mulje huvide konfliktist.

Kõik isikud, kes püüavad mõjutada avalikke otsustusprotsesse, peaksid proaktiivselt avaldama teavet nende huvikaitse- ja lobitegevuse ning vastavate kulude kohta, sealhulgas otsustajatele saadetud kirjalikud seisukohad ning teave nende poolt tehtud annetuste ja muul viisil poliitikas osalemise kohta.