Ajarefrään ehk austus kaduva vastu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Toimetaja: Kairi Kivirähk

19. märts 2015, 23:59

«Ajarefrään» on meelitanud nukuteatrisse tavapärasest erineva publiku. Keskealised ja mõned lausa hallipäised lapsed ootavad ärevil oma lapsepõlvekangelast ning kui Helle Laas astub rambivalgusesse ja tervitab rõõmsameelselt vanu tuttavaid, kilkab publik vastu «Tere!». Kõige hämmastavam selle lavastuse puhul on see energia, millest Helle pakatab ning mis etenduse käigus üles-alla, paremale-vasakule põrkama hakkab.

Tabasin end korduvalt mõttelt: oh, mis naine, mis energia, milline jõud! Ta võib mängida plikatirtsu, moodsat daami, külamutti, poisiklutti või litsi ning igasse rolli suhtub ta austuse ja absoluutse tõsidusega.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles