«Pealtnägija»: kaval jurist keeras õigussüsteemi ümber oma sõrme ning sai endale sadu ohvreid

Nii naljakas kui see ei kõla, algatas politsei hiljuti ilma suurema kärata kelmuse kahtlusega kriminaalasja Eestis tegutsenud libakohtu suhtes. Nimelt pani üks mees, 38aastane jurist ja võlanõudja Sven Soeson Eesti õigussüsteemi nii kavalalt oma pilli järgi tantsima, et tegi tuntud ja lugupeetud kohtutäituritest oma tööriistad pahatahtlikus, mõnede meelest isegi kriminaalses räkitis, vahendas ERR Uudised. Ehkki kogupilti alles pannakse kokku, võib justiitsministeeriumi andmetel ohvreid olla üle 500 kõikjalt Eestis. Paljud neist võibolla isegi veel ei tea, kui plindris nad tegelikult on.

Liia Niglas Tallinnast ja Mihkel Sarapuu Haapsalust ei tunne teineteist ega ole iial kohtunud. Kuid 53aastane medõde Mustamäelt ja 35aastane kuurortlinna väikeettevõtja on saatusekaaslased ning ohvrid viimaste aastate kõige jultunumas ja mastaapsemas petuskeemis, mis üllatab ühtmoodi lihtinimesi kui paljunäinud juriste.

Pikantseks teeb asja, et pahatahtliku, paljude arvates isegi kriminaalse skeemi tööriistaks tehti lugupeetud kohtutäiturid. Veel kurioossem on, et väidetav manipulaator Sven Soeson, keda nii maksuamet, politsei kui ajakirjandus on aastaid seostanud erinevate pettustega, vabanes pisut enne käesoleva skeemi algust eeluurimisvanglast. Ometi on salapärane jurist osanud jääda nii varju, et temast ringleb ainult üks udune foto, mis ilmus esmakordselt 2012. aastal Eesti Ekspressis.

Et «mängu ilu» mõista, tuleb korraks peatuda teoorial. Skeemi keskmes on nähtus nimega vahekohtud. Vahekohus on täiesti seaduslik ja adekvaatne võimalus, mis loodi alternatiivina riiklikule kohtusüsteemile. Otsus tuleb sealt kiiremini, odavamalt ja mõnel juhul ka konfidentsiaalsemalt. Tuntuim näide on kaubandus-tööstuskoja arbitraaž, mis lahendab ärivaidlusi. On siiski üks suur ja oluline eeldus – osapooled peavad enne kokku leppima, et võimaliku vaidluse lahendab tavakohtu asemel just mitteriiklik vahekohus.

Kuna seadusloojad eeldasid, et kõik käib heas usus, siis vahekohtu asutamiseks on väga vähe reegleid. Põhimõtteliselt võib selle teha iga täisealine kodanik. Mihkel Sarapuu advokaat Peep Rajavere märkis, et õigusaktidega pole kehtestatud mingit registrinõuet, pädevuse nõuet ega aruandekohustust ehk iga inkassofirma võiks asutada enda vahekohtu ja hakata täie hooga enda nõudeid menetlema.

Istub korraga mitmel toolil

Nii sündiski ilma kärata Eestis uus õigusemõistja – alaline rahvusvaheline ja sõltumatu vahekohus. See tegutses Sven Soesoni inkassofirma Rigolet Collect juures ja menetles võlanõudeid, mis kuulusid Soesoni teisele firmale Lloyd Faktooring. Ehk sisuliselt istus ta korraga mitmel toolil.

Vaadates tema isiklikku ajalugu, on Soeson nagu elavhõbe – tabamatu ja mürgine. Tema leidlikest ja pahatahtlikest skeemidest, pankrottidest ja võlgadest on kirjutatud nii Eestis kui välismaal, nii suurtes lehtedes kui veebifoorumites. Teda on korduvalt uuritud ja isegi kuus kuud vahi all hoitud, aga kriminaalkorras süüdi pole mees seni kordagi jäänud. Kõige markantsem lugu on kummaline kullaäri, kus avalikkuses tundmatud firmad tassisid kokkuostudesse müstilisi koguseid – kuni 400 tonni kuus – romukulda, peamiselt ehteid, mis pärinesid Venemaalt. Osa ärist käis läbi Soesoni firma.

Asjaga kursis olev Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu rääkis, et põhjus, miks Soeson oli jäänud rahapesu andmebüroo huviorbiiti, polnud mitte kulla müük ja ost, vaid kahtlustati väga mastaapset käibemaksupettust. Skeem oli selline, et keegi tõi hämarate iapoolsete kanalite kaudu kulla riiki, müüs selle kiiresti siin edasi teisele-kolmandale, ent jättis riigile käibemaksu maksmata, aga selle ahela viimane nõudis riigilt käibemaksu tagasi. On arvestatud, et iga kullakilo pealt võisid niisugused skeemitajad teenida umbes 5000 eurot ja kokku võis see riigile kümneid miljoneid eurosid kahju tuua.

Aga näiteks Liia Mustamäelt ja Mihkel Haapsalust kuulsidki Soesonist ja tema skeemidest esimest korda alles siis, kui neile saatis ultimaatumi kohtutäitur. Mõlemad lugesid neile edastatud alalise rahvusvahelise ja sõltumatu vahekohtu tagaseljaotsusest, nagu oleksid võlgu jäänud ammu võetud kiirlaenu.

Veel suurem oli jahmatus, kui inimesed nägid juurde keevitatud viivist – Liial sai 39 eurost koos kõigi lisadega 462 eurot ja Mihklil 63st 642 eurot.

Täiteteates seisis allajoonitult sisuliselt ähvardus: kui ise vabatahtlikult kümne päevaga ära ei maksa, kasvab summa veel ja siis võtame juba jõuga. Paberid ei ütle, kellelt laen justkui võeti. Kui väikeettevõtja Mihkel möönab, et võis omal ajal kiirlaenu võtta, aga võlgu enda sõnul ei jäänud, siis medõde Liia raiub, et pole üldse kunagi krediiti võtnud.

Kohe tekib küsimus, kust pärinesid inimeste andmed ja millele võlanõue tugineb? Sellele otsisid edutult vastust tavakodanikud, juristid ja lõpuks ka päris kohus. Alalise rahvusvahelise ja sõltumatu vahekohtu ning selle peremehe telefonid on tummad, e-mailid kaovad tühjusesse, ametlik aadress on nõudmiseni postkast Lasnamäe postkontoris, kuhu saadetud kirjadele vastust ei tule.

Pikemalt peatumata, mis võtetega, aga «Pealtnägijal» õnnestub mees lõpuks siiski välja suitsetada. Viidates, et ta ei ole avaliku elu tegelane, keeldub Soeson kaamera ette tulekust, aga saadab saate tegijatele pika kirja. Selgub, et omal ajal ostis ta üles Bigbanki hapuks läinud tarbijalaenude portfelli, mida nüüd sisse nõuab. Soeson saadab ka koopiad ülekannetest, mille alusel nii Mihkel kui Liia said siiski justkui omal ajal Bigbankist raha. Mõlemad jäävad siiski endale kindlaks.

Sõltumata, kas inimesed algselt laenu võtsid või mitte, oli selline vahekohtu pidamine «Pealtnägijat» konsulteerinud juristide sõnul täielik bluff. Esiteks, otsuste tegemise ajal polnud vahekohus õieti registreeritud. Otsuste all on küll uhke tempel, aga registrinumber sellel viitab hoopis Soesoni teisele firmale Rigolet Collect. Justiitsministeeriumi asekantsler Kai Härmand märkis, et laenuandjal ja vahekohtu pidajal on sama omanik, siis kindlasti ei saa rääkida erapooletusest.

Teiseks, pooled peavad algusest peale kokku leppima, et just see vahekohus nende üle õigust mõistab.

Kolmandaks, iga kohus peab inimesed ära kuulama. Vahekohtu otsustes seisab, justkui inimestega võeti ühendust, aga nad ei vastanud, mistõttu tehti otsused tagaselja. Kannatanud aga kinnitavad, et nendega pole ühendust võetud.

Ja neljandaks – isegi kui võlg oleks päris ja kõik eelnevad punktid täidetud, ei tohi juurde keevitada nii jõhkraid, kuni kümnekordseid viiviseid. Tagatipuks torkab silma, et kõik vahekohtu otsused tehti ühel kuupäeval – 2. juunil 2014. Peep Rajavere hinnangul näitab see, et mingit õigusemõistmist pole toimunud.

Soesoni meelest vastab vahekohus kõigile seaduse nõuetele – ehkki ka ta ise möönab, et neid nõudeid pole palju. Tema sõnul on Mihkel, Liia ja teised kaebajad tegelikult ise kelmid ja tahtlikud kõrvalehoidjad. Soesoni sõnul informeeris vahekohus kõiki inimesi lihtkirja teel ja luges sellega teatise kättetoimetatuks kolme päeva jooksul.

Aga naljakamaks läheb. Torkab silma, et kõigile otsustele pani allkirja vahekohtu kohtunik Alar Salu. Salu on värvika ajalooga jurist, kes on õnne katsunud nii kommunaalpoliitikuna kui istunud altkäemaksu andmise eest türmis. Enda sõnul hetkel Vietnamis puhkav mees tunnistab «Pealtnägijale», et töötas vahekohtunikuna Soesoni palvel ja tegi sadu otsuseid, aga täpset arvu ei mäleta. Ta väidab, et talle esitati dokumendid, mis tõendasid, et võlg on olemas ja kodanikke püüti kätte saada.

Soeson ise kirjutab: «Me oleme nõus võlgnevust vähendama ja edasi minema, kuid me ei saa aktsepteerida seda, et meie oleme täna süüdlased põhjusel, et me teeme oma tööd hästi.» Kõigi oma kirevate sekelduste selgituseks pakub ta aga välja hoopis üllatava versiooni politseinike kättemaksust: «Kõige põhjuseks on olnud asjaolu, et 2010. aastal tegi rahapesubüroo praegune järelevalveosakonna juht (ja siin nimetab ta konkreetse nime) ja nõunik ning ideoloog (ka selle nime jätame välja) mulle ettepaneku hakata rahapesubüroo «kitseks» ehk siis kontrollitud isikuks. Kuna ma keeldusin, siis öeldi, et mul tuleb probleeme ning alustati kriminaalasjade välja mõtlemist, et mind mõju alla saada.» Vaat selline vandenõuteooria!

Detailidesse võib uppuda ja see ongi skeemimeistrite eesmärk. Aga peamine põhjus, miks «Pealtnägija» seda lugu praegu teeb, on – mis saab edasi? Hoolimata sellest, et alates eelmisest sügisest on laialt teada, et asi on jama, kohtutäiturid paraku täidavad neid libaotsuseid. Sisuliselt on nad tehtud skeemimeistri hüpiknukkudeks.

Kohtutäitur: pole midagi parata

Kohtutäitur Urmas Tärno rõhutas, et kohtutäitur ei saa klienti valida, vaid peab täitma kõiki täitedokumente ühtemoodi. «Täitemenetluse poole pealt ei ole mitte midagi parata,» lisas ta.

Peep Rajavere märkis, et ehkki see tundub naeruväärne, on seadusaktid, sealhulgas täitemenetluse seadustik, välja antud eeldusel, et inimesed nii pahatahtlikult ei käitu.

Järjekordne laine libakohtu otsuseid läks inimestele laiali jaanuaris. Ametliku täitemenetluse registri järgi on sarnaseid nõudeid praegu kohtutäiturite töös üle 500. Eravestluses kinnitavad kõik funktsionärid, et tegu on sulitembuga, aga midagi justkui teha ei saa. Tähelepanuväärne, et Soeson valis «Pealtnägija» andmetel neli tuntud täiturit üle Eesti. Näiteks Harjumaal Mati Roodese, kes keeldub «Pealtnägija» kaamera ees kommentaarist. Tema asemel esineb kohtutäiturite koja aukohtu liige Urmas Tärno. Ta leiab, et kohtutäiturid ei ole selles skeemis osalised. «Vahekohtu otsus kehtiva täitemenetluse seadustiku alusel on täitedokument. See on täitedokument, seal ei ole pääsu,» arvab ta.

Ainus võimalus jamast lahti saada, ongi kaevata edasi Tallinna ringkonnakohtusse. Selleks tuleb maksta riigilõiv, mis sõltub nõude suurusest. Näiteks Liia puhul 75 eurot. Eriliselt kurikaval on, et kui inimene kohtutäituri kirja ignoreerib, pidades seda näiteks eksituseks, läheb kaebamistähtaeg umbe ja nõuet enam tühistada ei saa, ükskõik kui valesti see tehti. Just sellele ilmselt skeem panustabki – osad löövad nõrgaks ja maksavad või vastupidi, peidavad pea liiva alla. Riigi esindajate sõnum inimestele on: aidata saate ennast ainult ise, keegi teine seda ei tee.

Selle nädala alguse seisuga ongi ringkonnakohtus asja vaidlustanud 44 inimest ja esimese kümme juba ka õiguse saanud. Protsessi kulud, mis on keskeltläbi 300-500 eurot, nõuti välja Soesoni firmalt. Kuid ametlikult on ta paljas nagu püksinööp. Ehkki rahapuudust peres ei paista olevat – tema abikaasa sõidab ringi Hummeriga ja ostis septembris Kaberneemes maja, mis kuulus varem supermodell Carmen Kassi emale – siis viimati paar nädalat tagasi müüs kohtutäitur maksuameti nõuete katteks hoopis mehe teemantidega kuldristi, mis talt kätte saadi. Ehk lihtsalt öeldes – kuna Soesonidel on suur kogemus, kuidas enda võlgu mitte maksta, siis neilt erilist kahjude hüvitamist loota pole.

1. juulist hakkab kehtima seadusemuudatus, mis sõnaselgelt keelab selliste tarbijavaidluste lahendamise vahekohtutes. See aga ei tühista juba töösse antud nõudeid ja need tuleb vaidlustada ringkonnakohtus. Siiani on Sven Soeson olnud nagu fakiir, kellele riik on püüdnud edutult kammi turja lüüa. Näiteks kullaäri kriminaalasi lõpetati süüdistust esitamata sügisel, maksupettust kütuseäris uuriti aastaid ja see tahetakse lähiajal kohtusse saata.

Lisaks üleskutse – kui olete selle vahekohtu skeemi ohver, pöörduge politseisse, kus on juba algatatud vastav kriminaalasi.