/nginx/o/2014/12/15/3609139t1ha3ca.jpg)
Nii Triin Tulevi peksmises süüdi mõistetud Rasmus Vesiloo kui ka Tulev ise kaebasid detsembris tehtud Harju maakohtu otsuse edasi – Tulevi esindaja meelest oli Vesiloole määratud karistus liiga leebe, Vesiloo aga ütleb endiselt, et ei mäleta peksmist.
Täna hommikul toimus Tallinna ringkonnakohtus esimene istung, kus Rasmus Vesiloo kaitsja Aadu Luberg ning Triin Tulevi esindaja Maria Mägi-Rohtmets esitasid oma seisukohad.
Aadu Luberg taotles apellatsioonis tühistada Harju maakohtu 15. detsembri otsus täies ulatuses ning mõista Rasmus Vesiloo temale esitatud süüdistuses õigeks.
Kannatanu esindaja Maria Mägi-Rohtmets soovis otsuse tühistamist osaliselt ja seda tsiviilhagi puutuvas osas.
Vesiloo mõisteti üheksaks kuuks tingimisi vangi kolmeaastase katseajaga. Tulevile pidi ta maksma 3500 eurot, ehkki tsiviilhagi raames küsiti 20 000 eurot.
Tänasel istungil määras kohus otsuse kuulutamise ajaks 6. aprilli.
Süüdistuse järgi peksis Vesiloo oma rasedat elukaaslast Triin Tulevit (28) tunamullu ööl vastu 25. augustit korduvalt näopiirkonda, tagus teda vastu seina, istus kõhu peale ja lõi jalge vahele.
Vesiloo advokaat Aadu Luberg ei ole kohtus peksmist vaidlustanud. Küll aga väitis Vesiloo, et ei mäleta rünnakut. Nimelt olevat Vesilool diagnoositud unehäire ning advokaadi kinnitusel võis mees selle all kannatada ka rünnaku ajal. Vesiloole on tehtud kaks terviseekspertiisi. Seejuures on arstid mõlemal korral leidnud, et Vesiloo oli peksmise ajal võimeline oma tegudest aru saama. Kohus leidis, et mees oli tavalises alkoholijoobes.
Tsiviilhagi täies osas rahuldata jätmist põhjendas kohtunik sellega, et kõik Tulevi väited ei olnud tõendatud. Näiteks see, et tal tekkisid vägivalla tõttu kuulmiskahjustused, mistõttu ta kaotas töö. Ja see, et tema rasedus peksmise tõttu katkes. Samuti pole tõendatud, et Tulev «tundis suurt hirmu vägivalla kordumise ees», ütles kohtunik. «Vastupidi, veel mõni päev pärast kuritegu soovis ta jätkata kooselu Rasmus Vesilooga.»
Tulevi advokaat Mägi ei olnud sellega nõus. «Naised, kes on kannatanud perevägivalla all, ei oska pärast vägivallatsemist midagi peale hakata,» ütles ta pärast istungit. «Neil ei ole enam kodu, nende turvatunne on kadunud ja siis heitlikus meeles on sagedane, et minnakse suures lootuses tagasi. Mis ei tähenda, et hirmutunne on kadunud, aga lihtsalt alandus on nii suur, et kusagile mujale ka ei osata minna.»