Loovustunnis pandi beebid toiduga mäkerdama

Sirvinud üht pereajakirja, jäi tallinlanna Annela Laaneotsal silma üks kuulutus, mis kutsus lapsi ja nende vanemaid loovustubadesse. Et asjast paremini aimu saada, toimuvad septembris tasuta proovitunnid.

1,6-aastase tütrega ujumas ja muusikatundides käiv Laaneots otsustas kunsti- ja meisterdamistundidega lapse arengule veelgi rohkem toeks olla. Sel kolmapäeval kogunesidki kümmekond noort ema oma põngerjatega 1,6–3-aastastele mõeldud beebide loovustoa proovitundi.
Tund algas laulu ja mängudega.

Lastele anti kätte kõristid, muusikapillid ja kõlapulgad. Kilgete ja kaasalustimisega alanud tund jätkus sellega, et põrandale pandi kile, sellele omakorda paber ja paberile kausike, millesse juhendaja valas esmalt jahu.

Lapsed kuulasid kõrvu kikitades, kuidas jahu kaussi kukkus, ning said julgustust, et seda näpuga segada ja maitsta. Seejärel lisandusid veel tatar ja hirss.

Algul mäng, siis pesu
Pärast seda, kui lapsed olid kõike seda seganud ja maitsnud, lasi juhendaja kogu kausi sisu paberile valada, mida põngerjad suurima heameelega ka tegid. Seejärel valati segu peale vett ja kliistrit ning lastel oli võimalus teha pätsikesi.

Loovusmäng muudkui arenes ja arenes ning jõudis kätte hetk, mil pudru sisse pandi juba paberihundist läbi käinud paberitükikesi ning ka siis julgustas juhendaja omaloomingut maitsma.
Annela Laaneotsa pisiplika tõmbus sel hetkel mängust tagasi, keeras üle õla emme poole ja imestas: «Mämm!» Lapsel oli kodust kaasas arusaam, et toiduga sel moel ei mängita.

Sellega ei olnud toidutrall aga veel lõppenud. Juba enne loovustundi tulekut oli lapsevanemaid hoiatatud, et võtke kaasa käterätt ja vahetusriided, sest loomistuhinas võivad riided mustaks saada.

Kogu kausi sisu valati ühel hetkel kile peale, sellele lisati veel kollast ja sinist värvi, lastel lubati sokid jalast võtta ning isemeisterdatud pudru peal liugu lasta ja lihtsalt tammuda. Mõte seisnes selles, et lisaks kätele tekiks materjalitunnetus ka jalalabadel. Kõik lapsed sellega kaasa ei läinud, kuid plätserdamist ja toidu peal liuglemist oli omajagu.

Loovustunni lõpetuseks lauldi veel üks laul ja vanemad hakkasid oma lapsi puhtaks kasima.
Laaneots lahkus proovitunnist kummalise tundega. «Selles eas lapsed ei ole enam suuga maailma avastajad, vaid vaatavad vanematele otsa ja ootavad selgitusi,» tõdes ta. «Meie laps küsib ka «mis on mis» ehk tema keeli soovib ta teada, millega on tegemist. Selgitusi loovustunnis aga ei jagatud, vaid toit oli lihtsalt materjal.»

Võib arvata, et pea igas Eestimaa kodus antakse lapsele kaasa teadmine, et toiduga ei mängita.
«Meie lapsel on see väga selge ja sellesse konkreetsesse loovustundi ei saa me enam minna, sest lapsele tekitab sealne tegevus segadust,» ütles Laaneots. «Olen nõus, et lapsed peaksid kokku puutuma erinevate materjalidega, aga peab see kõik siis päädima toidu otsas tallamisega?»

Titade töövahendid
Noor naine tõdes, et sellisel hetkel on küsimus veelgi laiem ehk kuidas me pereväärtusi arendades ja hoides sulandame lapsi ühiskonda.
«Mõnes peres ei saa lapsed vaat et kõhtugi täis. Selle taustal pole õige kujundada lastes suhtumist, et toidu peal võib tallata,» arutles ta.

Laste loomismeele arendamine pole sugugi odav lõbu – neli loovustundi kuus maksab 600 krooni.
Loovustoa õpetaja Christina Lään tunnistas, et 2002. aastal, kui nad alustasid, pöördusid nende poole mitmed vanavanemad, kelle jaoks oli probleem, et mängiti soolatainaga.
«Sest leib on ju püha, ja selle vastu ma ei vaidlegi, aga need on praegu ainsad töövahendid, mida me saame titadele anda,» tõdes ta.

Väikelaste loovustoas on lapsi alates poolest aastast kuni kolmanda eluaastani. «Tillude tunnis on kuni üheaastased lapsed ja tule taevas appi! Me ei saa ju anda beebidele plastiliini ja guašši,» ütles loovustoa õpetaja.

Lään selgitas, et toiduainete valikul mõtlevad nad ka laste tervisele.
«Kuna nisujahu tekitab piimaallergia puhul ebameeldivusi, siis tuleb kasutada riisijahu, ja maalimisel keedame pudruvärvi maisi- või riisijahuga,» rääkis ta.
Lään tunnistas, et saab ka lastevanematest aru: «See on eluterve suhtumine, sest tõesti toiduga ei mängita.»