Üks tapatöö maksab riigile üle miljoni euro

Kui tavaliselt räägitakse kuritegevusega seotud kahjudest, siis peetakse enamasti silmas neid kannatusi, mida ohver vahetult kogeb. Seetõttu on ka kuritegevuse vähendamise soovi taga enamasti tahe vähendada kannatusi ning nende inimeste hulka, kes kuritegevuse ohvriks langevad. Justiitsministeeriumi tellitud uuring annab aga kahjudele teise tähenduse ning näitab, kui suured on kuritegevusest tulevad kulud terve ühiskonna jaoks. 

«Need kulud, mida me kõik maksumaksjatena tasume kriminaalmenetluse ning karistussüsteemi toimimise eest, on märksa suuremad, kui ette kujutatakse. Eriti suured paistavad need kulud siis, kui võrrelda neid selle rahaga, mida ühiskond kannatanute abistamiseks panustab – siin on vahed sadades kordades,» sõnas justiitsministeeriumi analüüsitalituse juhataja Jako Salla, kes selgitas, et antud uuring peaks muutma inimeste mõtlemist kuritegevusest. 

Ta lisas, et peamine fookus kuritegevuse puhul ei peaks olema see, kuidas juhtumeid paremini menetleda ning kuidas tagada võimsa karistusaparaadi olemasolu või milliseid teenuseid kannatanutele pakkuda. «Need on loomulikult olulised teemad, kuid sinna raha lisamine ei vähenda kuritegevust kui nähtust. Kui investeeriksime rohkem kuritegevuse ennetamisse, siis oleks võimalik saavutada mõlemad eesmärgid: vähendada ohvrite arvu ja nende kannatusi ning vähendada kulusid menetlusele ning kuritegevuse kontrollile,» ütles Salla.

Vaadeldes uuringus arvesse võetud kulude põhjal ühe kuriteo maksumust ühiskonnale, on selgelt kulukaim tapmine. Uuringus arvesse võetud kulud ühe tapmise kohta on ligi 1,25 miljonit eurot. Ühe vägistamise ja röövimisega kaasnev kulu on kordades väiksem - vastavalt ligikaudu 97 tuhat ja 64 tuhat eurot. 

Tapmise hinna rohkem kui kümnekordne erinevus teiste kuriteoliikidega võrreldes tuleb peamiselt tagajärjekulude arvelt. Tapmise puhul on tagajärjekulud 1,1 miljonit eurot, vägistamise puhul aga pea 40 tuhat ja röövi korral alla viie tuhande euro. Suure osa tapmise tagajärjekulust moodustab elukvaliteedi langusest tulenev kahju ehk teisisõnu inimelu hind. 

Ka teiste kuritegude puhul on elukvaliteedi langus suurima osakaaluga tagajärjekulude komponent, kuid võrreldes tapmiskuriteoga jäävad röövimise ja vägistamise puhul vigastused, ja seega ka elukvaliteedi langusest tulenev kahju, tunduvalt väiksemaks. 

Rakendusuuringute keskuse Centar läbiviidud uuringu järgi on riigil võimalik mõjutada vaid kuriteo kulusid ühiskonnale, sest riigi poolt määratakse kriminaalmenetluse ja karistuse korraldus. Tagajärjekulusid ei ole võimalik nii otseselt mõjutada.

Justiitsministeeriumi analüüsitalituse juhataja Jako Salla ütles, et kokkuvõttes näitab uuring, et iga ära hoitud kuritegu ei tähenda ainult vähemat arvu ohvreid, vaid see on oluline kokkuhoid tervele ühiskonnale.

«Näiteks tervishoiusüsteemis on selle arusaamani juba ammu jõutud: fookus peab haiguste ravimise asemel olema tervise hoidmisel ning haiguste ennetamisel, kuna see hoiab ühiskonna jaoks ressursse kokku ning parandab elukvaliteeti,» tõi Salla paralleeli. Ta lisas lõpetuseks, et kuritegevuse ennetamine tasub end ära ning raha panustamine eelkõige tagajärgedega tegelemisse pole ka finantsiliselt mõistlik. 

Uuringuga saab lähemalt tutvuda siin.