Väärikas aardeleid jõuab peagi huviliste ette

Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi arheoloogiakogude osakonna juht Ülle Tamla rääkis, et augusti keskpaigas Harjumaal ühelt põllult korraga leitud hõbeaare ja kalme on sedavõrd väärikas leid, et väärib kindlasti omaette publikatsiooni ja selle nimel on juba tööd alustatud.

Praegu toimub nii aarde kui ka kalmeleidude konserveerimine ja paralleelselt sellega teadusliku kataloogi koostamine. Esimene võimalus aarde ja kalmeleidudega tutvumiseks laiemale ringile on Tamla kinnitusel 24. septembri õhtupoolikul, mil Tallinnas toimub «Teadlaste öö». Siis on kavas ajaloo instituudis Rüütli tänaval tutvustada lisaks Harjumaa leiule ka selle aasta Saaremaa kuulsat paadimatust.

Hõbeaare pärineb umbes aastast 1060, kalme aga ajavahemikust 5.- 12/13. sajand. Aare oli maetud kalme servaalale ajal, mil samas toimus kadunukeste sängitamine. Leiukoht on võetud juba kaitse alla.

Praeguseks on aardest puhastatud ja üle loetud 1312 münti koos mündikatketega. «Lisaks oli aarde koosseisus kuus hõbehelmest ja ühe eseme katke, mida pole võimalik fragmentaarsuse tõttu täpsemalt määrata. Aga suure tõenäosusega pärineb seegi ehteasjast. Eraldi tahan rõhutada savinõu, millega aare oli maetud: see on käsitsi vormitud ja väikese suuavaga nõu, mis ilmselt ongi just raha kogumise otstarbeks valmistatud. Leiu muudab tähelepanuväärseks terviklikkus ja suurus ning see, et saame rääkida täpsest leiu kontekstist,» selgitas Tamla.

Leiud on avastaja soovil üle antud TLÜ ajaloo instituudi arheoloogiakogudesse ja seega arvel riigivarana.

Ja siis hakkab tulema...

Aarde leidja kirjeldab juhtumit detektoristide foorumis. «Sean sammud eemal põllu servas paistva madala künka poole. Ja siis hakkab tulema. Sõlekatked, muud ehtetükid, mõni terve ese, millele ei oska nimetustki anda. Osa lebab otse maa peal, osa õrna mullakihi all. Selge, tegu muinasaegse paigaga, peab teatama, kuhu vaja,» kirjeldab leidja.

Veidi eemal leiust oli kuulda aga võimsat puhast mündiheli. «Seda peab kontrollima, nii head tooni on harva. Münt, mis tuleb, on puhtast hõbedast ja vana, väga vana. Inglismannide lehtedel sellist nähtud, tunnen ära viikingiaegse anglosaksi kunni Adhelredi mündi. Ja edasi tuleb hõbedasi münte kümneid, peaaegu maa peal või veidi peidus olevaid,» jätkab ta.

Leiust teavitas ta muinsuskaitsjaid, mis spetsialistide hinnangul on suurt tunnustust väärt. «Kuigi arheoloogideni jõuab aeg-ajalt informatsiooni Eesti avastatud muinasaarete kohta, ei jõua need leiud reeglina teaduse vaatevälja. Ja seda hoolimata Eestis kehtivast seadusandlusest, mis sätestab üheselt aardeleidude kuulumise riigile nende leidmise hetkest alates,» ütles TLÜ ajaloo instituudi numismaatikakogu hoidja Mauri Kiudsoo.

Siinkohal tulebki Kiudsoo sõnul avaldada täit ja siirast tunnustust konkreetse aarde leidjale, kes metallidetektorit kasutades varanduse avastas. «Lisaks ülimale seadusekuulekusele käitus leidja seejuures veel väga asjatundlikult ja professionaalselt, jättes leiukoha puutumata; teavitades leiust kohe maakonna muinsuskaitseinspektorit.»

Eesti torkab leidude poolest silma

Just tänu leidjale õnnestus Kiudsoo kinnitusel kohalesõitnud arheoloogilisel ekspeditsioonil fikseerida aarde leiusituatsioon ja –kontekst väga täpselt. «Oluline on siinjuures ka asjaolu, et aardeleid saadi kätte tervikuna, ühes seda mahutanud savinõu tükkidega.»

Leiu tagamaade kohta märkis Kiudsoo, et 1060. aastatel algas läänemeresoomlaste kaubanduses suuraeg, mis peegeldub muu hulgas ka siit avastatud hõbeaarete arvestatavas hulgas. «Kui mujal Põhjamaades 11. sajandi teisel poolel mündiaarete moodustumine pidurdub, lakates 12. sajandi alguseks hoopis, siis Eestist teatakse just sellest perioodist ridamisi kogukaid mündiaardeid,» rääkis Kiudsoo.

11. sajandi neljast viimasest aastakümnest ning 12. sajandi algusest on siinmail leitud koguni enam kui poolsada aaret, mida on mitu korda rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal sel ajal. «Tõsi, ka Ojamaalt on mullapõuest päevavalgele tulnud arvestatav hulk sama perioodi aardeid, kuid kui võtta arvesse viikingiaja tähtsaimasse kaubanduskeskusesse varasemal perioodil laekunud tohutuid hõbedakoguseid, siis ei oma mõnikümmend aaret erilist tähtsust.»