Väitlusblogi: väikeerakonnad ja majanduspoliitika – originaalsuse väärtus valimisdebatis

Väikeerakondade trumbiks valimisvõitluses on ikka olnud nende eristumine võimulolijatest. Kuigi nad ei saa lüüa siin mängus ei kogemuse ega kandidaatide massiga, saavad nad valijale pakkuda uut hingamist valitsemisaparaadis. Antud eesmärgi saavutamiseks viidatakse pikemat aega kestnud probleemidele ning pakutakse valijale uusi, senisest valitsemispoliitikast erinevaid lähenemisi. Sellega toetutakse loogikale, et kui senised plaanid pole probleemi lahendanud, siis peab töötama miski muu.

Eelnevast tulenevalt sai valija eile osaliseks  originaalsete majanduspoliitiliste lahenduste turmtulele. Olev-Andres Tinn (rohelised) tutvustas teistsugust töönädala kontseptsiooni, Lauri Liikane (Iseseisvuspartei) lähenes uudselt Eesti potentsiaalile maavarade osas. Valev Kalda (vasakpartei) lahendus Kreeka majanduskriisile ning Andrei Šaršovi (RÜE) libertaarlik lähenemine riigi kui turu reguleerija rollile olid seniste Eesti majanduspoliitiliste debattide kontekstis samuti väga originaalsed.

Samas ei garanteeri argumendi originaalsus ei selle veenvust ega tugevust. Kui inimest sunnitakse valima ühelt poolt mugava ja läbiproovitu ning teiselt poolt uudse ja ennekuulmatuga, siis esimeseks reaktsiooniks on tihti jääda nn. vana hea plaani juurde. Seega sõltub originaalse argumendi edu sellest, kui selgelt oma visiooni selgitada suudetakse. Lühidalt on selle saavutamiseks vajalik näidata kolme asja: probleemi, plaani ja lahendust.

Eilsed esinejad suutsid tuua näiteid erinevatest probleemidest, mis Eesti majanduses ja maksusüsteemis esinevad. Enda kompetentsusega jäi eelkõige silma Olev-Andres Tinn, kes oli võimeline pakkuda statistikale toetuvaid argumente ka pärast seda, kui saatejuhid talle keerulisi sisulisi küsimusi esitasid. Samas jäi kõigil osalejatel puudu antud teema tervikpildist. Kujundlikult öeldes näidati pisut streikivat masinat ning viidati mõnele vigasele mutrile. Ei suudetud aga näidata, millist tähtsust omavad just need vigased mutrid kogu masinavärgi kontekstis. Antud puudujääk tuli eriti teravalt välja olukorras, kus saatejuhid võimaldasid kõigil osalejatel esitada enda majanduspoliitiline põhiseisukoht ning maalida valijale enda visioonist nn. suur pilt.

Plaani osas tekkis kuulajale juba rohkem segadust. Kui Olev-Andres Tinn ja Lauri Liikane veel selgitasid oma võimalikke samme majanduse ning maksusüsteemi parandamisel, siis teised kaks osalejat selles pigem ebaõnnestusid. Valev Kald näitas küll valijale, et lahendus tuleb vasakpoolsest poliitilisest sektorist, kuid pakkus liiga vähe konkreetseid näiteid. Valija usalduse võiks siiski võita juba enne seda, kui võimule saades professoritega plaani arutada saab. Andrei Šaršov tekitas selles vallas veelgi rohkem pettumust. Lausele „Mul on kindel plaan.“ võiks ju järgneda mingigi vihje viidatud plaani kohta. Järgnes hoopis neli lauset põhjenduseks, miks plaani pole võimalik kahe lausega selgitada.

Lahenduse poolest võib öelda, et valija jäi kindlast visioonist pigem ilma. Argumendi eduks ei piisa vaid uuest ideest. Vajalik on ka selgitus, kuidas idee probleemi lahendab. Selleni aga tihti ei jõutud. Muidugi ei saa seda täiesti osalejate süüks panna. Tunniajane saateformaat ning teema keerukus seavad oma piirangud. Samas on ju debatt muuhulgas võimalus kas selgitada lahenduse üldist loogikat või viidata põhjalikumatele selgitustele enda valimisprogrammis. Osalejatest ei oodatagi, et nad näitaks, tsiteerides Andrei Šaršovi, kuidas kõik rikkaks saavad. Lahenduse selgitamisest täielikult kõrvalepõiklemine jätab aga argumenti augu  ning vähendab selle usaldusväärsust.

Seekordses debatis seisid väikeerakonnad jälle vastamisi keerulise probleemiga – kuidas selgitada lühikese aja jooksul valijale enda nägemust Eesti majandusest ning maksusüsteemist. Eilsed osalejad tekitasid huvi ning pakkusid alternatiive. Valijale ei ole aga vaja selgitada mitte ainult uut ideed, vaid ka selle idee toimimismehhanismi ning pikaajalisemaid mõjusid.