Postimehe ja Eesti Väitlusseltsi kolmandas online valimisväitluses kohtusid täna päeval omavahel Vabaerakonna ja Eesti Konservatsiivse Rahvaerakonna esindajad ning teemaks oli maksu- ja majanduspoliitika. Arvestades, et tegemist ei ole (vähemalt maksu- ja majanduspoliitika mõttes) maailmavaateliselt väga erinevate erakondadega, seadsin kohe väitluse alguses moderaatorina osalejatele ülesandeks võrrelda programme ning keskenduda erinevustele.
Väitlusblogi: valimisdebatis sai näha harvaesinevat üksmeelt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väitluse lühike kokkuvõte on see, et Vabaerakond ja EKRE on oma püüdlustes üsna sarnased, debatis oli rohkem nõustumist kui mittenõustumist. Peamised erinevused seisnevad ettevõtete maksustamismudelis, käibemaksuregulatsioonis ja lähenemises sotsiaalmaksule, mida Vabaerakond vähendaks, kuid EKRE hetkel ei muudaks. Väitlustehniliselt tuleks võit anda EKRE-le, kelle esindajad keskendusid oma kõnedes rohkem erakondadevahelise erisuse väljatoomisele ja oma pakutud lahenduste kaitsmisele, kuid nii sarnaste lähenemistega erakondade puhul on see väitluse võitja nimetamine selgelt rohkem sümboolne kui midagi muud. Kui valijad nende kahe erakonna vahel otsustavad, siis ilmselt ei tee nad seda majandus- ja maksuprogrammi pinnalt. Selle kinnituseks üks kaameratagune pilt – väitlus lõppes, kaamerad läksid kinni ning härrad asusid kirglikult ühises ringis arutama, kuidas koos suurtele erakondadele kannale astuda. See vestlus jäi käima veel ka siis, kui siinkirjutaja stuudiost lahkus.
Nüüd kõigest veidi põhjalikumalt. Väitlus algas sisukalt. Enn Meri lubas kõne alguses rääkida kolmest Vabaerakonna majandusmõtlemise põhisambast. Kahjuks oli kolm minutit selleks liiga lühike aeg. Riigireformi jõudis hr Meri küll pealkirjana mainida, kuid täpsemalt ei kuulnud me sellest ei tema kõnes ega hiljem. See-eest kaks esimest punkti, mis puudutasid tulumaksuvaba miinimumi tõstmist ja sotsiaalmaksu vähendamist, said selgeks ja kiidan selle eest, et kohe toodi välja ka, kui palju pakutud maksumuudatus eelarvekulude mõttes maksab ning kuidas sellele katet on planeeritud leida. Lühidalt mainiti kõnes ka erisoodustusmaksu, aga selles osas ei olnud võimalik aru saada, mida täpsemalt Vabaerakond kavatseb. Hiljem väitluse käigus selgus, et suured erisoodustusmaksu fännid nad ei ole, pigem peavad seda peidetud maksustamiseks ning vähendaksid seda, kompenseerides puudujäägi ettevõtte kasumimaksu kehtestamisega.
Martin Helme alustas laiema seisukohaga, mida kandis hiljem kenasti edasi ka Mart Järvik. Nimelt on Konservatiivse Rahvaerakonna soov kas külmutada või pidurdada avaliku sektori kulude kasvu, nii et proportsionaalselt oleks esikohal erasektor, sh kasvunumbrite mõttes. Edasi lähtus hr Helme üsna täpselt hr Meri seisukohtadest, vastates ükshaaval erinevatele maksuettepanekutele. Tema kõnest selgusid ka peamised programmilised erinevused väidelnud erakondade vahel:
Esiteks keskenduks Vabaerakond tulumaksuvaba miinimumi tõstmisele, mida EKRE ei pea hetkel oluliseks.
Teiseks alandaks EKRE majanduse elavdamiseks käibemaksu 10 %-le, mida (vähemalt programmiliselt) ei toeta Vabaerakond. Hiljem saime küll Tõnu Teeveeri kõnest teada, et teatud esmatarbekaupade puhul on Vabaerakond arutanud käibemaksu alandamise võimalust.
Kolmandaks jätaks EKRE siseriiklikult ettevõtete tulumaksuvabastuse kehtima, kuid maksustaks riigist väljaviidava kapitali. Vabaerakond seevastu, nagu selgus Tõnu Teeveeri kõnest, kehtestaks kõikidele ettevõtetele 10% tulumaksu puhaskasumilt, seades samas sisse 100 000 eurose tulumaksuvabastuse.
Neljandaks alandaks Vabaerakond sotsiaalmaksu 30 %-le, kuid Martin Helme seda vajalikuks ega hetkel ka võimalikuks ei pidanud. Küll ütles ta, et ümberkorraldusi selles vallas on vaja, kuid need ei saa alata sotsiaalmaksu vähendamisest. Pikemalt me selle kohta tema kõnest siiski ei kuulnud.
Klassikalise väitluse idee on see, et teised kõned võtavad esimestes kõnedes lauale tulnud seisukohad ning tegelevad nendega süvitsi edasi, analüüsides ja arutledes põhjalikumalt kui avakõnelejatel selleks aega on. Kui Tõnu Teeveer veel osaliselt seda tegi, siis Mart Järvik vahetas juba täielikult fookust. Tõnu Teeveere kõnest on huvitav välja tuua, et ta avas veidi ka erakonna sisearutelusid, mida programmis otseselt kirjas ei ole. Näiteks tõi ta välja, et kaalumisel on ettevõtete tulumaksusüsteemi asemel kehtestada hoopis omakapitalimaks.
Alates Mart Järviku kõnest pöördus aga väitlus rääkima hoopis iibest, enamus seniseid aruteluteemasid jäi kõrvale. Teiste sõnadega asusid erakonnad võrdlema, kumma maksuprogramm mõjub positiivsemalt iibe kasvule. Vabaerakond tõstaks iga lapse pealt vanemate tulumaksuvaba miinimumi 50 euro võrra, EKRE alandaks üksikisiku tulumaksu 5% võrra lapse kohta. Üks pool arvutas peast ja teine paberil, aga päriselt selgeks ei saanudki, kumb plaan keskmisele perele rohkem raha kätte jätab. Ka ei toonud kumbki pool välja ühtegi argumenti selle poolt või vastu, et just maksuhoobadega iivet kergitada õnnestub. Ma küll kahe väikese lapse vanemana julgen kahelda selles, kas laste saamine ikka on primaarselt majanduslik otsus.
Väitlusest käisid veel läbi mõned mõtted, mille pihta paremerakonnad annaks kindlasti valusat tuld, kuid mis siin väitluses kahjuks analüüsi- ja kõneaega ei saanud, näiteks EKRE mõte riigipanga asutamisest.
Ma arvan, et väitluse vaatajad said hea ettekujutuse sellest, milline on osalenud erakondade ja nende esindajate majandusmõtlemine ja teinekord võib ju väitlus ka vähem vastanduvas meeleolus kulgeda. Enne väitluse algust ütles üks erakondade esindajatest, et kui muud ei saa, siis vähemalt saavad osalenud täpsemalt selgeks, milles nad omavahel nõus on. Ma ütleks, et suuresti nii läkski.