Jaanus Sall – põlisest saarlasest põline talumees

Talviselt kõle ilm pole just sobivaim aeg õues juttu puhuda ja nii seadsime sammud esmalt lauda poole, et ajakirjanik ikka oma silmaga need ilusad, suurt kasvu helebeežid veised üle loeks. Laudas juhatas talunik kätte heinapalli, kust avanes hea ülevaade loomadele ja loomalastele. Ise läks ta veiste manu. Loomad aga otsustasid, et kõige kindlam on pageda aediku teise otsa, välja arvatud üks, kes seisis otsustavalt oma vasika juures ning põtkis jalaga maad.

«Rahu, rahu,» manitses talunik. Tundsin muret, kas loom saab nüüd väga pahaseks. «Ei, ta on lihtsalt ärritunud,» vastas Jaanus Sall.

Õues viipas ta oma maadele, mida taluhoonete ümbruses on ligi hektar ning rääkis, et ta on vana kooli mees – kõik peab korras olema. Kiviaiad, ümbrus, kõik ...  Justkui postkaart, mõtlesin siis. Ilus maaliline postkaart, mäletan praegu.

Jaanus Sall on põline saarlane. Vahepeal mandril ära käinud ja siis tagasi tulnud.

«Lõpetasin 1964. aastal keskkooli ja läksin TPIsse (energeetikat õppima – toim) ning pärast kooli lõpetamist töötasin Jõhvis. Viis aastat, võrkudes. Ja siis, pärast isa äraminekut hakkas ema hirmsasti peale ajama, et ma ikka tagasi tuleks. Meid on kokku viis last, andsin kõigile võimaluse, aga keegi teine ei tahtnud. Ja siis tulingi tagasi. Sattusin Kaarma kolhoosi,» jutustas Jaanus Sall ja nentis, et tal on maaelupisik tugevalt sees. Ajaga on see üha suuremaks kasvanud.

«Kui kolhoos tegevuse lõpetas, siis vaatasin, et ega siin maal midagi suurt muud teha ole, kui endale ise töö luua.» Koht aga on ilus, tuli vaid korda teha, ent teisest küljest on loomad Jaanus Salli sõnul need, kes aitavad asja korras hoida. Võimatu on ju kõikjalt rohtu trimmerdada ... «Talus oled seotud eluga,» sõnas ta. «Siis on sul kohustused. Inimene on ju nii laisk, kui tal olla lastakse.»

Oskus suhelda

Juhtus aga nii, et Jaanus sattus taluliitu. «Ma pidin näitama, et taluliitu juhib inimene, kes ise toodab. Nõnda sain kogemusi ja ka inimestega palju paremini jutule,» kõneles ta sellest, et inimesed on reeglina ametniku juurde sattudes arglikud. Niisiis peaks ametnik oskama muret kurtva ning abi otsima tulnud inimesega suhelda.

«Inimene tuleb su juurde ja justkui ootab midagi. Kõik me olime kolhoosist tulnud ja ei osanud suurt miskit. Ei söandatud ka küsida ning iga ametnik ja asutus tekitas aukartust. Ja kui sa ametnikuna ei osanud inimesele läheneda, siis olid tühi koht ja sul ei olnud mõtet sel kohal olla,» arutles Jaanus Sall möödunud aegu meenutades. Aasta oli 1992.

Jaanus Sall alustas lihaveistega tegelemist aastal 2003. «Sel ajal on see küllalt uus suund. Valisin välja ühe tõu ja läksin sellega edasi. Võtsin šaroleed. Neil on kaks aretussuunda – üks on põhjamaa ehk Rootsi ja Soome, teine Prantsusmaa suund. Šarolee põlvneb Prantsusmaalt, aretatud on ta veohärjast. Tahtsin tõu potentsiaali ära kasutada ja hakkasin tegelema aretuskarjaga. Kõik pullid pärinevad Prantsusmaalt ning emasloomad Soomest, Saksamaalt ja Šveitsist. Dokumendid näitavad, et mu loomadel on suhteliselt tugev aretuspotensiaal,» rääkis Jaanus Sall. «Müüki lähevad peamiselt elusloomad,» täpsustas ta.

Kui aga loomadega tegeleda, kasvavad nad ajapikku südame külge. Nii tahadki, et neil oleks hea olla. Praegu küll surutakse loomade heaolu ka Euroopa Liidu meetmetega peale, aga Jaanus Sall on kogu aeg arvanud, et loomgi tahab elu nautida – kui ise sooviks süüa hubaselt, soojas toas ja head toitu, siis sama igatseb ju ka loom. Ning tahaks magada laudas ja hoolitsetud asemel. «Kui hommikul lauta minna, siis nad kõik magavad veel,» sõnas ta. See on märk rahulolust ning sellest, et loomal on kõik vajaminev olemas – ehk veidi enamgi. Taluniku meelest on väga oluline, et loomal poleks millestki puudu.

«Kui aretusest rääkida, siis olen püüdnud poegimistsükli tuua ettepoole. Nad poegivad reeglina detsembris-jaanuaris. Mul on talvel rohkem aega loomadega tegeleda,» kõneles ta. «Vasikad on mul ette valmistatud edasiseks ehk ajaks, kui nad välja lähevad. Mais on nad iseseisvad, iseenda eest väljas.»

Jaanus Sallil on 15 põhikarjalooma, ülejäänud on noorloomad, keda ta realiseerib. «Oleneb aastast. Kui on hea aasta, siis saan sügisel ära müüa. Eelmine aasta polnud hea, nii jäid nad mul kevadeks sisse,» rääkis ta. Ning märkis, et just oli helistatud Sloveeniast, taheti loomi osta. «Huvi ilmutavad küll, aga proovitakse ära kasutada turusituatsiooni, et saaks loomad odavalt kätte,» märkis ta.

Kogu Jaanus Salli müük käib läbi katusorganisatsiooni, aretusühistu. «Nõnda olen kindel, et ma ei saa pügada ja kui mul on vaja aretuspulli, siis nende kaudu ma ta ka saan. Me keegi pole ju ülitargad, et kõik sammud õigesti teeksime,» arutles ta.

Praegu, pimedal ajal läheb ta hommikul kell 9 lauta ning tööpäev lõpeb viiest, vahele paar tundi pausi, mil on vaja ahjud ära kütta ning majapidamistöid teha. «Mul ei jää aega, et tegeleda ise turunduse ja reklaamiga,» nentis ta.

Suvel algab aga tööpäev siis, kui päikesevalgus hommikul aknast sisse paistab ning uni ära läheb. Hommikul tehtud plaanidest realiseerub õhtuks väga vähe, aga õhtuks oled ikka väsinud. Suvel jõuab talunik teleka ette AK ajaks, mil enam-vähem kõik päevased tööd tehtud. Ja ega suurt midagi ei jõua õhtuga rohkem ette võtta.

Jaanus Sall sõnas, et on loomult inimene, kes tahaks kogu aeg millegi uuega tegeleda. «Kui elu läheb rutiinseks ja oled ihaldatu saavutanud, siis tekib rahulolu. Ise sellest ei saagi aru, aga kui vahepeal väljas käid, siis näed, et oled mingis asjas rumal. Siis on vaja õppida,» tõdes ta. Nii käibki ta usinasti erinevatel koolitustel, sest igalt poolt saab midagi. Jaanus Sall on seda meelt, et ükski koolitus ei jookse mööda selga alla, alati õpid üht-teist. «Kui inimene midagi koolituselt ei saa, siis on ta rumal – ta ei oska sealt midagi leida,» arvas ta.

Liha suitsutamine ja laadad

Kuigi Jaanus Sall tegeleb peamiselt elusloomade müügiga, siis vahel tuleb ikka ette olukordi, kus peab looma lihaks müüma. Näiteks erisooliste kaksikute puhul või siis, kui loomaga juhtub mõni trauma.

Talunik on seda meelt, et iga tootja peaks vaatama, et ta saaks oma toodangu võimalikult kasulikult turustada. «Ma käisin suitsusaunakoolitusel ja hakkasin suitsuliha tegema,» rääkis ta. Liha suitsutamine omakorda juhtis ta laatadele, kus saab suhelda. «See aga annab palju,» tõdes Jaanus Sall.

Nii kiitis ta LEADER programmi, peamiselt selle eest, et taoline asi üldse olemas on. See pakub inimestele suhtlemisvõimalust. «Inimesed katsetavad paljude asjadega ning neil on vaja ka turusituatsiooni lahendada, sest lõpmatuseni toota pole ju mõtet,» lausus talunik ja rääkis oma mõtetest seoses Kuressaare turuga – hea oleks, kui turg tegutseks aastaringselt. Praegu ju toetutakse suuresti turistidele. Aga inimene tahaks ka talvel oma tooteid müüa. Iga asi, mida tegema hakkad, vajab sissetöötamist, reklaami.

Paraku on nii, et suurte linnade inimesed ei tea palju mahedast tootmisest. «Üllatavalt vähe,» lisas Jaanus Sall. Nii seisab tema sõnutsi suur töö ees tarbija teadlikkuse tõstmisel. Talus ei saa väga odavalt toota ning mahetoit on reeglina elamus, puhas ja hea.

Aga veidi teemaga edasi hüpates sõnas Jaanus Sall, et suhtub peretaludesse väga tõsiselt. «Taluliidu esimehena nägin aastail 1992–1994 seda olukorda ja panin tähele, mida inimestel vaja on. Sellest ajast peale on Kaul Nurm olnud talupidajate keskliidu direktor,» kõneles Sall ning kiitis teda asjalikuks ning heaks ideede generaatoriks. «Need peretalude konverentsid, mis ta teinud on, on alati hästi õnnestunud. Ta on inimene, kes oskab end asetada selle inimese tasemele, kellega ta suhtleb. Ta oskab õigesti küsida ja on hea huumorimeelega.»

Kui rääkida poliitikast, siis ei ole otseselt põllumajanduse vallas tegutsevat erakonda. «See on kurb. Praegu, enne valimisi antakse välja veksleid, millel pole katet,» sõnas Jaanus Sall. «Valija tehakse rumalaks. Paljud reklaamid on isegi solvavad. Mulle pole ometi vaja midagi peale suruda, sest ma ju ise valin, mida ma tahan.»

Võtab puhkust

Inimene peab ka talutööst kuidagi puhkama. Selleks on loodud asendustalunike teenus. «Mina kasutan seda, sest aktiivset puhkust on aastas 28 päeva,» sõnas Jaanus Sall. Aga puhkuste alla võib lugeda ka mitmesuguseid erialaseid ekskursioone ning harivaid väljasõite. «Päris puhkaja ma pole, tahaksin ikkagi erialast lõdvestust,» lisas ta. Eks kodusnokitsemine ole ka omamoodi puhkus, kui just talutöödega ei tegele. Nii on taluniku hobid seotud keskkonna heaks töötamisega. Sel aastal võtab ta ette vana keldri – ikka restaureerimiseks.

Jaanus Sallil on kaks tütart, üks neist elab Saksamaal, teine Eestis. Saksamaal elav tütar õpetab sakslastele nende oma emakeelt ja ka inglise keelt. Eestis elav tütar töötab suhtekorraldusfirmas. Tema toob suiti hästi tihti – pea igal nädalavahetusel – lapsed maale vanaisa juurde, et poisid saaksid end välja elada. «Seda ma ei karda, et talu läheks kunagi müüki,» muheles Jaanus Sall. Tema abikaasa töötab haiglas. «Pean oma perele tunnustust avaldama, sest olen teenitud raha saanud talu ja enda peale ära kulutada,» kiitis ta lähedasi.

Jaanus Sall

Sündinud 16. II 1946 Saaremaal

Haridus

Lõpetanud 1964. aastal Kingissepa I keskkooli

Lõpetanud 1970 . aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi elektrivõrkude insenerina

Töö

Töötanud 1970–1975 Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrkudes elektriinsenerina,

1975–1992 Kaarma kolhoosis pea-energeetikuna, 1974. aastast talunik

Pere

Abielus, abikaasa Heli-Velly,

tütred Triinu, Karita