EKRE valimisprogrammis puudub kultuuriteema

Miks puuduvad EKRE valimisprogrammis erakonna seisukohad kultuuriküsimustes?

Eesti kultuuri ja keele kaitsmine ning edendamine on üks erakonna põhiväärtusi ja see sisaldub kõikides meie olemasolevates programmdokumentides.  Kuna hetkel on päevakorral väga palju muid põletavaid küsimus, - riik on mõnes mõttes nii demograafilise, kaitsevõimealase, majandusliku kui ka poliitilise kriisi äärel-, pöörasime oma lühikeses ja löövas programmis peatähelepanu just neile valdkondadele.  Ehk, et kui maja põleb, ei ole mõtet tegeleda diivani disainiga. See ei tähenda, et kultuur on meie jaoks kõrvaline teema. Tegelikult näeme Eesti kultuuri, sealhulgas spordi, arengut komplektselt, kus oleks arvestatud nii rahaline, demograafiline, sotsiaalne  kui ka regionaalne aspekt, samuti meie kultuuri välismaailmale tutvustamise senisest olulisem kasv. Näitena võiks tuua sellise kultuurikeskuse nagu Haapsalu tähtsuse kasvu koos selle juurde viiva raudtee taastamisega. Seegi on meie oluline nõudmine, mis siis et valimisprogrammis seda pole.

Kui palju on vaja lisaraha, et täita täies mahus teie erakonna valmisplatvormis üles loetud kultuuriprogramm ( lisaks olemasolevale rahastusele ? Kas te olete selle kokku arvestanud?

Kultuuriministeeriumi eelarveks on 2015 aastal ette nähtud 206 miljonit eurot. Kas sellest piisab on raske öelda, alati kipub raha pigem puudu jääma. Seega tuleb rakendada prioriteetide põhimõtteid.

Suurima osa kultuuri eelarvest (sinna kuuluvad veel vaba aeg, sport ja religioon) moodustavad investeeringud ja palgad. Hooned amortiseeruvad ja on vaja uusi kaasaegseid komplekse.

Küsimus on prioriteetides, kas me ehitame enne valmis „parteibroileritest“ kubiseva ERR-i hoone või pigem Eesti Rahva Muuseumi, mis kogu rahva jaoks märgilise tähendusega ning väga oluline ka rahvusvahelise ja regionaalse turismi arendamise seisukohast. EKRE prioriteet on ESM, kuid teisedki tähtsad objektid terendavad silmapiiril. Näiteks Rahvusooperi uus hoone ja paljude kohalike teatrite ja objektide remont. Rahvuslikud au ja uhkus nagu Estonia, Eesti Kontsert,  ERSO, RAM kui ka Eesti Draamateater vajavad otsest tuge. Hädasti on vaja tõsta madalapalgaliste raamatukogu- ja muuseumitöötajate palku. Ka spordis on probleeme, eeskätt nii treenerite palkades kui ka andekate noorte järelkasvu ja  tippspordi rahastamisel.

Loomingulise poole pealt kavatseme luua (seda peavad kindlasti juhtima kultuuri turundamist valdavad inimesed) EAS tüüpi sihtasutuse (kas viimase sees või eraldi) , mis tegeleks meie kultuuri tutvustamise ja turundamisega väljaspool Eestit. Edukate filmi, teatri, kunsti ja kirjandusprojektide puhul hakkab sealt ka raha tagasi tulema.

Samas torkab EAS poolt silma sõna „loomemajandus“ ja see natuke häirib, kuigi põhimõte on õige. Loomemajandus on väga lai mõiste ulatudes puulusikate tegemisest kuni arvutimängudeni. See kõik on väga tore, aga ei tohi unustada peamist, me peame maailmale tutvustama ja müüma eeskätt oma tippkultuuri – kirjandust, filmi, teatrit, kujutavat kunsti, süvamuusikat jne. Kaasata tuleb ka rohkem välisministeeriumi ja meie kultuuriatašeesid.

Üks uus idee on kirjanike tõlketoetused, sest nii mõnigi kirjanik oleks võimeline ise või teatud inimeste abil endale välismaal trükivõimalusi ja kirjastusi leidma, ent sealsed kirjastused tahavad kohe saada juba tõlgitud käsikirju. Samuti tahavad oma töötasu kohe kätte saada ka tõlgid, seega surnud ring. Summa poleks suur, ent väga  vajalik eesti kirjanduse levitamiseks välismaal.

Kokkuhoiukohaks on meie arust venekeelne telekanal. Selle ainus õigustus on Eesti riigi ja kultuuri tugev propaganda muulaste seas, aga inimeste hoiakud propaganda suhtes on alati eitavad. Samuti saaks ära kasutada kahe olemasoleva ETV kanali kapatsiteeti, tootes sinna programmi. Vaba raha tuleks  suunata eeskätt muulaste keeleõppesse, et kaasata nad meie meedia ja kultuurikeskkonda. Lõpuks annab see ka majandusliku efekti, kuna kasvaks Eesti kultuuri üldine tarbijate hulk.

Kui suur protsent riigieelarvest peaks minema kultuuriministeeriumi eelarvesse?

See summa võiks olla proportsioonis eelarve kasvuga , praegu jääb ta kuskile 2,4 protsendi kanti riigieelarvest. Kasv võrreldes möödunud aastaga oli ligi 20 protsenti. Kui tulevad paremad ajad, majandus edeneb, demograafia ja iibeprobleem leiab lahendused, vaesus leeveneb, tohutut bürokraatide armeed suudetakse ohjeldada ja Eesti on kaitstud, võib kõne alla tulla kultuurieelarve suurem kasv. Aga nagu me kõik teame on maailm, Euroopa sealhulgas (Ukraina konflikt ja Venemaa agressiivsus, massiimmigratsioon, Euroopa majanduse ja euro nõrkused), üsna ebakindel ja ebaturvaline paik, nii et kasv olgu pigem rahulik, aga see-eest stabiilne.

Milliseid alternatiivseid vahendeid peate võimalikuks kultuuri rahastamisel? Kuidas soodustada erakapitali kaasamist kultuuri rahastamisse?

See ja järgnev küsimus on pisut seotud ehk võiks neid vaadelda koos. Eesti kultuur on maailmas unikaalne ja seda ei toeta ei toeta peale Eesti riigi ja meie inimeste just eriti paljud. Umbes 20 miljonit tuleb meie loomemajanduse toestuseks EL fondidest.  Riik toetab kultuuri rahastamise alusraamistikku nagu taristud ja hooneid, samuti maksab enamuse palkasid. Mõnevõrra toetab nii kultuuriobjektide ehitust kui ka loomingu poolt riiklik sihtasutus Kultuurkapital. Erakapital saab kultuuri arendamisel kaas lüüa mitmel moel. Üks võimalus on toetada Kultuurkapitali, teine aga osaleda sihtannetustega teatud kultuuriobjektidesse ja projektidesse. Lisaks on paljud asjad nagu kinod, osa teatreid ja muuseume, kontserdipaiku ja spordihooneid otseselt eraomandis.  Plaadifirmad, audio-videoproduktsioonifirmad, kirjastused on samuti suuresti erakapitalil põhinevad.

Osa asju on segaomandis ja osa ka munitsipaalomandis.

Toetatakse ka loomingut. Metseenlusel on igivanad traditsioonid, aga seda võiks olla rohkem. Aga oleme siin esimese küsimuse juures tagasi. Ka erakapitalil ja sponsoritel on hetkel näpud põhjas, majandus tammub paigal, ettevõtlus kiratseb, kasumeid pole ja palgarahagi napib. Turunduseelarved on kokku tõmmatud. Ja teine aspekt. Kui filmide, teatrite, muuseumide, kontsertide ja spordiürituste sponsorlusega on asi lihtsam, kultuuri toetamise eest sooviv erakapital ka midagi vastu, - loožid, toolid, autahvlid, ürituse või kontserdi korraldaja tiitel, hooaja sponsori tiitel, lausa spordiliiga nimi-, siis üksikisiku loomingu puhul märksa keerukam.

Kirjanik, kes kirjutab romaani depressioonist, ei saa ju paluda oma raamatu väljaandmist Pfizeri firmalt või Zoloft ravimilt, sest see mõjuks kahtlaselt. Siin tuleks mõelda teistsuguste lahenduste peale. Milliste - kui teaks, kasutaks isegi, tuleb mõelda koos metseenidega. Kirjastused on vaesed ja ei kipu oma autorite teoseid eriti turundama, äkki saaks just seda poolt kuidagi rohkem sponsorite poolt ergutada. Jõukamad loojad annavad oma raamatuid ja plaate ise välja, turundades neid pealekauba, vaesemad aga peavad  sõltuma kellegi armulikkusest ja heast õnnest.

Teine häda on ka see et Eesti väikse turu jaoks on loojaid liiga palju ja siin oleks ainus võimalus kas välisturule minek või eriala vahetamine. Samas teeb ligi 2/3 eesti loomeinimestest ellujäämiseks mingit muud tööd või ametit, mis võib olla vägagi loomingukauge asi, kuid mis hädaga teha. Väike riik saab ülal pidada vaid väga väikest professionaalset loojate gruppi, ülejäänud peavad oma šanssi oodates paratamatult tegelema kõige muuga kui looming. Kultuurkapitali jaotused on äärmiselt subjektiivsed ja seetõttu peaks preemiate komisjonides toimuma sagedasem rotatsioon.  Moodne kunst ja kirjandus saavad siin rohkem kannatada, ehkki just neil oleks rohkem potentsiaali välisturgudel läbi lüüa.

Kuidas kavatsete lahendada vabakutseliste tervisekindlustuse probleemi?

Vabakutseliste tervishoiukindlustus on igati tervitatav idee. Mingil määral peaks see realiseeruma 2015. aastal käivituva eelnõu raames, mida toetame. See annaks 1.jaanuarist 2016 kindlustuse umbes 4000 vabakutselisele, kui nad ise või nende eest on tasutud 2015. aastal igakuine 117 euro suurune sotsiaalmaks. Loomeinimestel on väga pikad kitsikuseperioodid, mil nende teosed valmivad, kuid raha nende eest laekub tunduvalt hiljem, seetõttu on tervisekindlustus hädavajalik abinõu. Loomeinimese elu on niigi keeruline – väike turg, tilluke tarbijaskond, armutu konkurents, olematud honorarid ja sissetulekud. Lisaks kummitavad tunnustuse vähesus ja pereliikmete või sugulaste kriitika sissetuleku aadressil. Kui siia lisandub terviseprobleem on olukord päris hull.

Võib ju öelda, et inimene on selle tee ise valinud, et õige kunstnik peabki kannatama ning külmetama et saavutada loominguline katarsis, ent mõningane tugi ja abi ei tee paha. Keerukamaks kujuneb põhimõttest seda pakkuda ilmselt küsimus, kes kvalifitseerub vabakutseliseks loojaks ning kes ja kuidas tasub nõutava sotsiaalmaksu. Kas loomeliit, loomingut turustav ettevõte või vabakutseline ise? Kui ta loomeliitu ei kuulu on olukord keerukam. Siia alla kuuluvad muuseas ka hooajalised giidid ja ekskursioonijuhid ning paljud teised inimesed. Osadel on võimalus saada kindlustus ka muul moel, näiteks kui peres on alaealisi lapsi või töötava abikaasa kaudu. EKRE on pakkunud välja idee lülitada esmase terviskindlustuse sisse ka elementaarne hambaravi, see kehtiks käivitumisel ka vabakutselistele.

Palun nimetage kümme kultuuriinimest, kes kandideerivad erakonna nimekirjas, koos järjekorranumbriga.

Kultuurile lähedasi on palju, aga siiski, otsesemalt seotud on:
Urmas Espenberg – kirjanik, filosoof, välisturismi giid
Helle-Moonika Helme –ooperilaulja, muusikapedagoog
Martin Helme – kirjastuse KUNST juhataja
Mart Helme – ajaloolane ja kirjamees, diplomaat,  endine muusik
Malle Pärn – näitleja ja muusik
Urmas Selirand- Hiiu Muuseumi direktor
Triin van Doorslaer- hollandi keele tõlk
Nikolai Jakobišvili –arhitekt

Indrek Kalda – muusik

 Ants Taul - torupillikultuuri edendaja