Online-väitlus: algklassides tuleks hindamisest loobuda

Avakõnedele järgneb kell 11.30 interaktiivne ristküsitlus, kus saavad sõna sekka öelda ka lugejad. Oma küsimused Hallerile võib postitada selle loo kommentaariumisse.

Ristküsitlusele järgneb väitluse kolmas osa, kus kumbki pool esitab oma lõppsõna.

AIVAR HALLERI ARGUMENID
Algklassides tuleb hindamisest loobuda

Väidan, et meil on vaja (algklassides) loobuda hindamisest, sest õpetajatel puudub sisulise hinnangu andmiseks vajalik ettevalmistus ning hindamine on kujunenud (kooli)vägivalla instrumendiks.

Hinne on hinnangu fikseerimine eelnevalt kokkulepitud mõõtkavas ja eelnevalt selgitatud märkide või sümbolite süsteemi abil. Hindamisel käsitleme objekti väärtust.

Hinnang on subjekti otsus hindamise objekti vastavuse ja sobivuse kohta.

Subjekt on isik, kes tahab ja suudab tegutseda aktiivse algena ning vastutada nii tegevuste kui ka tulemuste ja/või tagajärgede eest.

Need mõisted ning nendevaheliste seoste mõistmine peaksid olema iga noore õpetaja tööriistakastis. Paraku Eesti ülikoolide õpetajaõppes ei käsitleta subjekti mõistet (Edgar Krull «Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat» 2000).

Seetõttu on paljude õpetajate arvates koolis põhiprotsess õpetamine-õppimine. Hindamise alus ehk edu mõõdupuu on õppekavas ette nähtud teadmiste omandamise aste. Õpilase areng ei ole oluline ja seda ei osata ka hinnata.

Paljud õpetajad kasutavad hindamist üsna otseselt survestamise vahendina. See vägivallaakt võtab õppimise rõõmu ning muudab noore kooli vastu umbusklikuks ja tõrksaks.

Ilmselt on siin ka otsene seos sellega, et:
1.17 Euroopa riigi seas hindavad Eesti noored loovust kõige madalamalt (Kairos Future 2006)
2.Eesti lapsed on Euroopas eelviimasel kohal õnnelikkuse edetabelis. Kui vaadelda ainult heaolu koolis, siis oleme lausa viimasel kohal (Ruut Veenhoven 2006).
3.Eesti noored on erakordsete teadmistega, aga neid teadmisi tulevikus rakendada ei kavatse (Imbi Henno REKK, PISA 2006).
4.Eesti laste tulemused on küll väga head, ent õppimine on rõõmutu ja ilma sisemise motivatsioonita (TIMSS 2003, Reiska 2004)

Väga paljud õpetajad tunnetavad kujunenud olukorra absurdsust ja see tekitab neis frustratsiooni. Uuringu põhjal on Eesti õpetajate rahulolu oma tööga ülimadal.

Pisut üldistades võib väita, et meie õpetajad ei naudi oma tööd, ei mõista õppekava eesmärke ega ole rahul oma edusammudega õppekava täitmisel, pole rahul õpilaste tulemustega ega nende suhtumisega õppimisse (Imbi Henno, TIMSS 2003 kokkuvõte 2004).

Hindamine näitab, mida väärtustame. Legendaarse õpetaja ja kooliuuendaja Johannes Käis’i austajana olen numbrilise hindamise põhimõtteline vastane.

Õpilase hindamise küsimustele pühendatud artiklis (1928) väitis Käis, et ei hinnata saavutatud sihte, vaid pähetuubitud materjale, ning see kahjustab lapse arengut.
 

VÄITLUSSELTSI VÕISTKONNA ARGUMENDID
Hinded peaks algklassides säilima

Väitlus ei ole hinnete vajalikkusest üldiselt, vaid esimesel kolmel aastal, ning seda fakti jaatus eirab. Ka ei ole väitlus õppekavast, vaid hindamisskaalast. Kuigi tagasisidel on koolides tähtis koht, on ka hinnetel funktsioon.

1. Millest on probleemid tekkinud?

Väitlus peaks keskenduma sellele, kuidas hinnata, ning mitte sellele, mida hinnata. Isegi kui hinded asendada tagasisidega, on mõõdupuu «õppekavas ette nähtud teadmiste omandamise aste».

Selline mõõdupuu on probleem ja seda hinnete kaotamine ei lahenda. Kui muuta mõõdupuud, ei tekita hinded probleeme, mille oponent välja tõid.

Oponent väidab, et koolides pole lapse areng tähtis. Arengut võetakse ka juba arvesse - õpetajad annavad ka praegu tagasisidet nii lapsele kui lapsevanemale. Isegi kui seda hetkel napib, on see argument tagasiside ja individuaalse õppe suurendamise poolt, mitte hinnete vastu.

Hinnetega saab arengut mõõta - eksamid ja testid mõõdavad mõtlemise ja arusaamise oskust erinevate sümbolitega skaaladel.

2.Hindamise väidetavad kahjud

Väide, et hindamist kasutatakse «otseselt survestamise vahendina», on meelevaldne. Isegi kui õpetajad oleksid pahatahtlikud, leiaksid nad ka teiste hindamismeetodite abil viise õpilaste survestamiseks. Seega ei tulene see probleem (kui see eksisteerib) hindamisest.

Isegi kui õpetajaid haritakse halvasti, on selle lahenduseks hariduse parandamine - halvad õpetajad jäävad ka hinneteta halvasti õpetama.

Ka teised väljatoodud kahjud ei ole hinnetega seotud. Julgeme väita, et need uuringud ei keskendunud algklassidele ning seega selle kooliastme hinded tulemusi ei mõjutanud. Pigem tulevad need probleemid hariduse alarahastatusest, õppekava tihedusest jne.

Edasi väidetakse, et õpetajad tunnetavad olukorra probleemsust. Õpetajad saavad praegugi lisada hinnetele kirjaliku hinnangu ning vähendada sellega hinnete osakaalu. Õnnetute õpetajate probleem on seotud madalate palkadega. Henno uuring keskendub jälle mõõdupuule ja mitte erinevatele mõõtsüsteemidele mõõdupuul.

Vastase nimetatud teadlaste töö on aegunud ja seda ei saa tänapäeva rakendada. Teiseks on võimu ning arengu probleem lahendatav just õppekava ning rahastuse, mitte hinnetega.

3. Miks on hinded vajalikud?

Hinded on hästi mõistetav indikaator vanematele. Lapsega tegelevad vanemad suhtlevad õpetajaga nagunii ja hinded lävimist ei halvenda. Mitte nii tublid vanemad ei loe või ei mõista individuaalset tagasisidet ja seega ka ei märkaks lapse probleeme. Arvestades keskmise vanema aega ja võimet lapsega tegeleda, on mõistlik anda neile probleemidest märku hinnetega.

Teiseks on hinded lihtsasti mõistetavad lapsele enesele. Mitmes koolis kasutatakse numbrite asemel pehmemaid sümboleid (õunad, pirnid, ploomid) ja sellisel juhul saab laps mittetraumeerival viisil tagasisidet ning motivatsiooni.

Kolmandaks on hinded universaalsed sõltumata koolist ning seega võimaldavad läbi viia efektiivsemat statistikat ning tagasisidet koolidele.

NB! Kell 11.30 jätkub väitlus interaktiivse ristküsitlusega!