Putukateadlane: kedrik rahvusputukaks, sest ta külma ei karda ja välja ei sure

Kas Eestil on vaja oma rahvusputukat?

Rahvusloomade, -kivide ja -taimede valimine on tegelikult nagu oma identiteedi ja siinolijatelt hingelise toe otsimine. Rahvusloomad ja -taimed on nagu eeposed, kus loome oma kangelased.

Nii et meil võiks ikka olla ka oma putukas?

Tore ju oleks.

Kes see olema peaks?

Olen ise ühe mõttena välja käinud rohukedriku.

Miks?

Tal on sinised, mustad, valged toonid. Kollakad eurotäpid võime ka leida, kui hästi vaatame. Teiseks ei pane ta siit kusagile minema. Suitsupääsuke on tore sümbul, aga ta, sunnik, elab pool aastat soojal maal ja tal ei ole meist sooja ega külma. Me ei taha ju sellist sümbolit, mis ütleks, et minge talvel kõik soojale maale. Rohukedrik tegutseb ka talvel, mis on putuka puhul erandlik. Ta talvitub lume sees. Lumes talvitumine liblikarööviku puhul on väga erandlik. Ütleks isegi, et innovaatiline! Seda liblikalist ei ähvarda ka väljasuremisoht.

Mis rohukedrikutest kasu on?

Ta ei jää kellelegi ette. Kapsaliblikas sööb kapsad ära, pääsusaba sööb tillid ära ja koiliblikas sööb kampsunid ära. Kedrik sööb rohtu. Tema söögilaud ei tekita kellegagi konflikti. Pealegi tegutseb ta öösel.

Selleks, et Eesti valiks rahvusputuka, peab keegi selle ettepaneku tegema. Ametlikult ei ole seda veel keegi teinud.