Sotside kultuurilubadused: täiendavat raha vaja kümme miljonit eurot aastas

Lubadus: Tõstame kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalga võrdseks Eesti keskmise palgaga.
Küsimus: Kui paljusid inimesi see puudutab, kui palju raha on palgatõusuks vaja ning kus see raha võetakse?

Eestis on ca 1500 riigilt palka saavat kõrgharidusega kultuuritöötajat. Nende miinimumpalgaks on 2015. a. TALO ja Kultuuriministeeriumi vahel kokkulepitud 732 eurot.  2014.a. oli Eesti keskmine palk ca 1000 eurot, seega räägime kõrgharidusega kultuuritöötajate  miinimumpalgatõusust kuni 270 eurot.

Loomulikult saavad praegu paljud kultuuritöötajad miinimumpalgast suuremat palka ning miinimumpalga tõus tähendaks ka nende palgataseme tõusu. Kokku kuluks 2014. aasta tasemeni jõudmiseks arvestuslikult kuni viis miljonit eurot. Valimislubadus on eesmärgiks, mis oleks saavutatav nelja aasta jooksul, samas tõuseb sel ajal kindlasti ka riigi keskmine palk . Aastas oleks vajalik palgavahendite kasv kuni kaks miljonit  eurot.

Alandame kultuuriürituste piletite käibemaksu üheksa protsendini.
Kui palju käibemaksuraha jääb aastas sel juhul laekumata; mille arvelt kaetakse puudujääk?

Teatri- ja kontserdipiletite 20 protsendini käibemaksust laekub eelarvesse ca 3,6 miljonit eurot. Üheksa protsendi käibemaksu juures ca 1,7 miljonit eurot. Saamata jääks ca 1,9 miljonit eurot. Võimalik piletihindade langetamine suurendaks kindlasti eriti kontserdikülastajate arvu. Kontserdikorraldajad on esitanud  arvestused, et Eesti kõrvalejäämine maailmamainega tähtede kontserdituuridelt, mille põhjusena nad näevad kõrget käibemaksu, on toonud turismitulude jms. vähenemise arvel kaasa riigile käibemaksu laekumisest suurema majandusliku kahju. Seoses käibemaksu tõstmisega võttis riik osaliselt enda kanda ka osale etendusasutustele n.ö. laekumata tulu, tõstes riigitoetust neile asutustele (ja vähendades mingil määral nende huvi suurema arvu külastajate teenindamise järele). Kokkuvõttes arvame, et käibemaksu langetamine ei too kaasa arvestatavat koormust riigieelarvele, küll aga parandab etenduste ja kontsertide kättesaadavust ning aktiviseerib kontserdielu.

Lubadus: Täiendame autorikaitse seadust selliselt, et see vastaks digikeskkonna arengutele, soodustaks Eesti kultuuri säilimist ja kättesaadavust digitaalsel kujul, kuid samas kaitseks tõhusalt Eesti autorite ja interpreetide õigusi oma teostele ning loometöö eest saadava tulu võimalusi.
Küsimus: Kuidas saab see muudatus kooskõlas olla rahvusvaheliste autorikaitse seadustega? Millistest allikatest tasutakse Eesti autorite loometöö eest?

Eesti kultuuri säilitamine ja selle kättesaadavaks tegemine on väga oluline, et tagada kultuuri säilimine ka digitaalsel kujul. Samuti on nüüdisajal digitaalselt väga lihtsal kujul võimalik kätte saada nii pilti kui ka heli – seeläbi on meil võimalik Eesti kultuuri levitada kogu maailmas ning meie peaksime sellesse ka panustama. Kunsti ja kultuuri säilitamist ja levitamise võimaldamist peetakse ülimalt oluliseks kõikides rahvusvahelistes kokkulepetes. Eesti autorite tasustamine peab meie riigis olema nii nagu ka enamus teistes arenenud riikides. Kui autor loob teose, siis saab ta üldjuhul oma tasu ikka tellijalt. Kui näiteks stsenaristi kirjutatud stsenaariumist tehakse film, siis maksab talle selle eest filmitootja. Kui näiteks riik tellib maali, siis maksab kunstnikule  ikka riik. Mis on aga eriti oluline on see, mida ostetud kunstiteosega edaspidi teha võib ja kas seda võib igati levitada või muuta. Meie leiame, et autorid vajavadki selles osas tugevat kaitset. Näiteks peaks saama õiglast tasu, kui filmi edastatakse kaabeltelevisioonis või seda renditakse. Samuti tuleb vaadata, kui palju ja kas üldse võib autori esialgset teost veel muuta või kohendada. Lisanduvalt peame näiteks oluliseks, et autoritele oleks selge, mida peab autorilepingus tähele panema ja see oleks ka seaduses selge, sest ainult nii saaksid nad enda õigusi oma teosele kaitsta. Kindlasti näeme, et laiema ühiskondliku arutelu küsimusena peame käsitlema ka nn tühja kasseti tasu ehk hüvitist mida makstakse autorile kui ta teost salvestatakse isiklikuks otstarbeks.

Lubadus: Avame ETV venekeelse kanali ja kindlustame selle jätkusuutliku finantseerimise.
Küsimus: Kui suur on kanali opereerimise aastakulu, kust see raha leitakse?

ERR nõukogu on kanali avamisel arvestanud minimaalselt ca kolme miljonilise täiendava toetusega ERR aasta-eelarvesse.

Lubadus: Kindlustame algupärase Eesti kirjanduse loojate ja väärtkirjanduse eesti keelde vahendajate töö väärika tasustamise, kombineerime Põhjamaade eeskujul loodava pikemaajaliste  loomestipendiumide süsteemi ja mitmed võimalused valminud teoste honoreerimiseks.
Küsmius: Kes hakkab seda raha jagama? Kui palju raha selleks ette nähtud on, kas see tuleb millegi arvelt või on see täiendav koormus riigieelarvele?

Meie kirjanike ainsaks alalise toetamise vahendiks on praegu kultuurkapitali aastased ja kolmeaastased loomestipendiumid. Mõeldud on jätkusuutlikuma süsteemi loomist, milleks on mitmeid võimalusi alates Kirjanike Liidu poolt korduvalt soovitud nn. kirjanikupalgast  või riiklikest stipendiumitest kuni riikliku sihtasutuse loomiseni, mille ülesandeks oleks eesti väärtkirjanduse kirjastamine (SA Kultuurileht või ka Norras selliselt toimiva asutuse eeskujul). Vajalik oleks kõigi asjaosalistega läbiarutatud  ja parlamendi poolt heaks kiidetud süsteem luua. Võrreldavalt oli riigi toetus SA Kultuurilehele 1,6 miljonit. Intuitiivselt võib arvata, et taoline  eesti väärtkirjanduse toetussüsteem  võiks maksta mitte üle ühe miljoni euro (kuhu võik osaliselt kaasata ka Kultuurkapitali vahendeid).

Lubadus: Jätkame vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi täiustamist.
Küsimus: Mida see konkreetselt tähendab?

Vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete garantiide laiendamise all peame silmas edaspidi võimaldada sotsiaalmaksu summeerida ja tagada nii ravikindlustuse võimalus ka ebaregulaarset sissetulekut saavale vabakutselisele. Näiteks kui sotsiaalmaksu makstakse ühes kuus mitmekordses kuumäära ulatuses, siis saaks seda summat jaotada rohkema arvu kuude peale. See võimalus praegu seaduses puudub.

Lubadus: Toetame tõhusamalt Eesti filmikunsti ning väärtfilmide näitamist Eesti suuremates linnades ja maakonnakeskustes.
Küsimus: Kuidas hakkab see tõhustamine välja nägema? Kas te aitate ehitada kinosid seal, kus see majanduslikult kasulik ei ole? Või kavatsete digitaliseerida vähemalt maakonnakeskuste kultuurimajade tehnika, et seal saaks kvaliteetselt filme näidata? Mis see maksab? 

Mõeldud on praegu Kultuuriministeeriumi ja Kultuurkapitali poolt käivitatud süsteemi jätkamist, mille eesmärgiks on varustada maakonnalinnades asuvad riiklikud või munitsipaalsed kultuuriasutused nüüdisaegsele digitehnoloogiale rajatud projektsioonisüsteemidega (hind a ca 50 000 eurot). Praegu on 10 sellist aparatuuri  juba muretsetud. Arvestuslikult oleks vaja veel kuni 20 taolist süsteemi.

Lubadus: Loome tagasimaksefondi, et soodustada välismaistele filmitootjatele Eesti kui võttepaiga kasutamist.
Küsimus: Kuidas selline süsteem peaks töötama ja kui suur olema tagasimakstav summa?

Sellise süsteemi loomine on Eesti Filmi Instituudi ettepanek, mille käivitamisel peaks Eestile erinevaid allikaid pidi laekuv majanduslik tulu (kui välismaised filmikompaniid näevad, et filmivõtete teostamine Eestis on neile suhteliselt riskivaba ja kasulik) olema kindlasti suurem, kui fondi poolt tehtavad tagasimaksed. Fond võiks alustada kas otse riigieelarvest või EAS vahendite arvelt saadava ühe miljoni euroga ning maksaks tagasi 20 protsenti välismaa filmikompaniide poolt  Eestis tehtavaist kulutustest.

EFI on väljatöötanud põhjaliku äriplaani sellise fondi funktsioneerimiseks ja nende arvutuste kohaselt väidavad nad,  et kui riik investeerib filmitoetuse meetmesse kaks miljonit eurot aastas toob see läbi maksude ja täiendava tulu audiovisuaalsektorile kogu Eesti majandusse tervikuna tagasi vähemalt 12 miljonit eurot aastas (10 miljonit eurot neto). (vastaja rõhutus – toim)

Üldised küsimused kõigile erakondadele:

Kui palju on vaja lisaraha, et täita täies mahus teie erakonna valmisplatvormis üles loetud kultuuriprogramm (lisaks olemasolevale rahastusele)? Kas te olete selle kokku arvestanud?

Meie ettepanekute realiseerimine tähendaks kultuurisfääri täiendavat rahastamist maksimaalselt 10 miljoni euro võrra aastas, mis kujutaks endast ca viit protsenti Kultuuriministeeriumi käesoleva aasta eelarvest. Täiendav raha nendeks kulutusteks on vajalik ette näha eelarve strateegia koostamisel, kattes neid kulutusi erinevatest allikatest saadava eelarve kogutulu tõusu arvel.

Kui suur protsent riigieelarvest peaks minema kultuuriministeeriumi eelarvesse?

SDE ei pea kultuuriministeeriumi eelarve suhet riigieelarvesse kultuuri rahastamise objektiivseks näitajaks, kuna see sõltub eelarve üldisest struktuurist ning ka eurovahendite suunamisest ühel või teisel aastal ühe või teise ministeeriumi tarbeks. Nii tõusis 2015.a. kultuuriministeeriumi eelarve oluliselt, kuid  selle taga on suures osas  investeering Eesti Rahva Muuseumi (ning ka Ugala ja Vanemuise) ehitusse, mis kultuuri sisulist rahastamist ei peegelda.

Kuidas soodustada erakapitali kaasamist kultuuri rahastamisse?

Erakapitali kaasamine kultuuri rahastamisse, kui alternatiivne vahend  kultuuri rahastamiseks, oleks võimalik maksusoodustuste näol, kuid ettevõtte iga-aastaselt kasumilt makstava tulumaksu, kui mujal maailmas kasutatavate maksusoodustuse peamise allika,  sisuline puudumine Eesti maksusüsteemis, teeb selle tee problemaatiliseks. Idee anda igale inimesele võimalus teatud osa oma tulumaksust  n.ö individuaalselt suunata, toimuks mingite muude riigile vajalike kulutuste arvelt, vähendaks riikliku kultuuripoliitika võimalusi ja lõppkokkuvõttes ju raha juurde ei tooks

Kuidas kavatsete lahendada vabakutseliste tervisekindlustuse probleemi?

Vabakutseliste tervisekindlustuse osas vt. ülalpoolt.

Palun nimetage kümme kultuuriinimest, kes kandideerivad erakonna nimekirjas, koos järjekorranumbriga.

SDE üleriigilise valimisnimekirja järjestus on koostatud teistest erakondadest erineval põhimõttel, meil on valimisringkondade esinumbrid paigutatud nimekirja lõppu ja alates 52- 113 numbrini on kasutatud tähestikulist järjekorda. Toome esile kandidaadid, kes kvalifitseeruvad kultuuritöötajatena kitsamas tähenduses s.t jätame ajakirjanikud kõrvale.

12. Aet Maatee
18. Liina Raud
25. Maimu Berg
29. Jaak Allik 
41. Mart Meri
45. Karl Martin Sinijärv
47. Hardi Volmer
51. Mark Soosaar
65. Jaak Kangilaski
114. Indrek Saar
116. Mihkel Raud
125. Andrei Hvostov

Lisame nüüd ka ajakirjanikud
4. Jelena Poverina-Tšernõh
7. Marianne Mikko
20. Tanel Talve
23. Vadim Belobrovtsev
27. Barbi Pilvre
39. Jaak Juske (kui produktiivne dokumentaalajaloo-kirjutaja)
103. Katrin Saks