Üksikkandidaat Henn Leetna: juhin tähelepanu kolmele probleemile

Suurem osa riigikogulastest on silmakirjalikud – räägitakse üht, tehakse teist ja mõeldakse sootuks kolmandat. Silmakirjalikkus on tingitud sellest, et riigikogulased on kaotanud oma südametunnistuse. Ma loodan, et riigikogu uus koosseis on üksmeelne ja seadusi võetakse vastu, arvestades ka oma südametunnistusest tulenevat sisetunnet, mis viib selleni, et tekib tahe muuta elukorraldust riigis nii, et eestlased hakkavad koju tagasi tulema.

Kõigepealt peab parandama vead, mis on tehtud omandireformi käigus. Omandireformi käigus tekitati tahtlikult sundüürnikud, keda üle kogu Eesti on ligi 100 000 inimest. Selle arvu ütles välja majandusminister Jaak Leimann 17. septembril 1997 riigikogus esinedes. Tahan riigikogus igal võimalikul juhul meelde tuletada, et tagastatud elamute üürnikud peavad saama eluruume erastada samadel tingimustel riigikorterites elanutega või tuleb neile rahaliselt kompenseerida nende erastamata korter. Riigikogul peab olema tahe hüvitada sundüürnikele tekitatud kahjud. Ja siis leitakse üheskoos ka vahendid – kas hakatakse ehitama kortereid või makstakse raha.

Tahan riigikogus meelde tuletada, et möödunud aasta alguses oli lugemisel seaduseelnõu 614, mille kohta saatsin kõigile riigikogu liikmetele märgukirja, kus palusin lõpetada eelnõu arutamise, sest sellisel kujul uue piirileppe ratifitseerimisel muutub õigustühiseks Ida-Petserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõude õiguse püsimise seadus, mis võeti vastu aastal 1994. Selle seaduse §4 lg1 ütleb selgelt: isikute õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud kinnisvara tagastamist säilib sellest sõltumata, kas nad on taotlenud vara kompenseerimist või kas neile on seda kompenseeritud.

Kui märgitakse maha uus piir, siis kaob tuhandetel maadeomanikel neile seadusega tagatud õigus enda kinnisvara tagasi saada. Seetõttu peavad maadeomanikud saama õiglast rahalist kompensatsiooni või tuleb anda neile asendusmaad. Kuna seda piiri on vaja eelkõige Euroopa Liidule ja Venemaale, siis on loogiline, et just nemad maksavad märkimisväärset hinda Eesti Vabariigile selle maatüki loovutamise eest.

Kolmandaks peab tõdema, et teenistus Nõukogude Liidu armees oli ENSV konstitutsiooni kohaselt igale kodanikule auasi. Ilmselgelt oli ka kuuluvus Nõukogude Liidu Kommunistlikkusse Parteisse auasi.

Eestis on ligi 600 inimest, kes teenisid Nõukogude armees endale leiba kes telefonistina, kes laomehena, kes sõjaväeorkestris pillimehena. Nendele inimestele Eesti Vabariik pensioni ei maksa, kuigi tolle aja pensioniseaduse järgselt kuulus armeeteenistus pensioniõigusliku staaži hulka. Samas on minule arusaamatu ja mõistetamatu, miks endistele ENSV juhtidele pensioni makstakse, kuigi ka nemad ise astusid vabatahtlikult okupeeriva riigi juhtivasse parteisse leiba teenima.

Tollel ajal kehtinud nii NSV Liidu kui ka Eesti NSV konstitutsiooni järgselt allus armee tsiviilvõimule. Järelikult olid endised kommunistid, Eesti NSV juhid ka armee teenistuses. Me oleme näinud, kuidas kindralid annavad au paraadi ajal tribüünil seisvatele eraisikutele – riigijuhtidele. Minu ülesanne on tuletada riigikogus meelde, et tollel ajal kehtinud pensioniseadust ei saa tagasiulatuvalt muuta nii, et asjaosaliste olukord halveneb.

PS. Minul ei lubatud erastada enda korterit Tallinna kesklinnas. Ostsin uue korteri.

Minu vanaisa ostis kaks talu Petserimaale – käesoleval ajal on minule need talud tagastatud, kuid ilmselgelt loovutab Eesti need maad Venemaale midagi vastu saamata, sest hüvitistest pole juttu olnud.

Teenisin Tallinna garnisoni sõjaväeorkestris leiba muusikandina, samal ajal õppisin Tallinna Muusikakoolis. Sõjaväeteenistuse eest allohvitserina mulle pensioni ei maksta.

Postimees palus kõigil üksikkandidaatidel selgitada, milliste seisukohtadega nad valimistele lähevad.