Seaküla Simsoni skulptuurid Virumaa linnadele saavad viimast lihvi

Rakvere elanikud on meenutanud, et Arvo Pärt sõitis noorena jalgrattaga ümber linna väljakul asunud krappi. Et noormehel endal kodus raadiot polnud, siis käis ta seal klassikalist muusikat kuulamas. Rattaga oli ta seepärast, et mitte imelikuna paista. Hiljem on Pärt tunnistanud, et võis ka jalgrattaga keskväljakul ringe tehes kummalise mulje jätta.

Kuju autorite Seaküla Simsoni ja Paul Männi seletuste kohaselt näitab skulptuur noorest, jalgrattaga muusikat kuulavast poisist, et tee maailma on igale Rakvere poisile lahti.

Samastamisvõimalust suurendab ka tõik, et ehkki kuju aluseks on fotod noorest Pärdist, pole tegu siiski täpselt temaga. Ikka selleks, et iga vaataja seal end või mõnd tuttavat kindlapilgulist noorukit näha võiks.

Samuti ei panda skulptuuri postamendi otsa, vaid see saab olema Rakvere linnaväljaku tasandil. Simson kujutas elavalt ette, kuidas emad hakkavad Pärdi ratta pakiraamil istuvaid lapsi pildistama. Kõik ikka selleks, et näidata, kuidas lihtsast väiksest poisist sai suur helilooja.

Pronksskulptuur avatakse Rakveres Pärdi sünnipäeval 11, septembril peoga, kus saab olema nii muusikat, tantsu kui ka jalgratastel ilunumbreid ning mustreid näitav trupp.

Kuju juurde peaks tulema ka krapp, mis posti otsas Pärti inspireerinud muusikat mängib.

Kujurid alustasid tööga juuli alguses. Meeste sõnul oli aega suhteliselt vähe ning tööd tuli teha iga päev. Tavaliselt teevad kujurid töö jooksul mõne nädalase pausi sisse, et hiljem tööd värske pilguga hinnata. Pärdi kuju tehes pidi seda asendama kahe mehe omavaheline kriitika.

Männi sõnul tuli töö käigus ette mitmeid üllatusi. Suurim oli ehk pronkspoissi esmakordselt nähes tekkinud reaktsioon «nii lühike.» Nimelt oli skulptuuri savist mudel valmimise ajal seisnud alusel ning tundunud meestest pikemana.

Sagedasemad üllatused tabasid kujureid aga hommikuti. «Õhtul vaatad, et väga palju vigu on vaja veel parandada, aga järgmisel hommikul kiitsime pool tundi üksteisele kui hästi välja tuli,» meenutas Mänd.

«Silm ja vaim väsivad ära ning tuju läheb pika töötegemise peale kehvaks,» põhjendas Simson õhtust kriitilisust.

Meeste tööpäevad läksid kuju valmides lühemaks, et mitte rabistama hakates üle pingutada. Männi sõnul on nii mõnigi töö just ületegemisega kihva keeratud.

Igas tööfaasis oli kujuritel Pärdile oma hüüdnimi. Alasti Pärt, Pärt rannas, pioneer – sõltuvalt sellest, kuidas ajapikku kujule riideid juurde modeleeriti.

1950.ndate ajastukohast jalgratast ja riietust oli raske leida, näiteks sandaale käis Mänd Tartus Eesti Rahva Muuseumis uurimas. Kuju aluseks olid mõned Pärdi noorpõlvefotod, kuid tollased pildid olid poseeritud ning jalgu ja jalavarje neil näha ei jäänud.

BronzEst OÜ metallivalajatele polnud noore Pärdi kuju kergete killast. Simsoni sõnul lubanud valaja jalgrattaid enam kunagi teha – ratas on ligi 20 eri osas valatud ja seejärel kokku keevitatud.

Skulptorite sõnul kardavadki nad kõige enam, et Pärti ilma habemeta ära ei tunta ja et jalgratta tegemisel nähtud rasket tööd tähele ei panda.

Seaküla Simson pidas naljakaks fakti, et Virumaa konkureerivad asulad tema kujud vähem kui kuu ajalise vahega avavad. Oktoobris pannakse Jõhvi sissesõidutee kõrvale valla vapilooma, hirve kuju. Selle autor on Simsoni kõrval Jõhvi vallakunstnik Kalev Prits kunstnikunimega Pump. Kuigi kumbki mees pole elusat hirve näinud, on kuju ülimalt loomutruu. Pritsi sõnul olid neile aluseks pealuu, loodusfilmid ja loodusekspert.

«Saime kuradi palju hirvede kohta teada,» naeris Prits kuju loomisprotsessi.

«Tööderohke suvi on igati korda läinud, väga mõnus oli kujusid teha,»  märkis Seaküla Simson. Skulptor kahetses ainult, et ei jõudnud suve jooksul Lõuna-Eestisse heale sõbrale kunstnik Ahti Seppetile külla.