Nestor: tulevased riigikogu komisjonide protokollid peaksid olema lobavabad

Kui uus seadus vastu võetakse, hakkaks see kehtima 1. märtsist. See tähendab, et kõik tulevaste riigikogu komisjonide jutud hävitatakse, kui mandaat läbi saab. Avalikkuse ette jõuaksid nende sõnad vaid paberil. Ja vaid oluline jutt, mitte kõik.

Miks on vaja komisjonide helisalvestised kustutada?

Sest neil kaob väärtus, kui protokoll [see on avalik - M.M.] kajastab seda, mis komisjonis toimub.

Aga mis siis? Kas neid on siis nii tülikas alles hoida?

Aga kaua neid siis hoitakse? Mille tarbeks?

Näiteks kui ette tuleb vigu ja selleks, et vaidlustada protokollis sisalduv, palutakse üle kuulata helisalvestised [Eesti Ekspress on palvega kuulata helisalvestist jõudnud riigikohtusse]. Kuidas siis tulevikus selliseid olukordi vältida?

Sellisel moel, et salvestised hoitakse alles riigikogu koosseisu lõpuni. Ega neid keegi kohe ära ei viska. Täna muuseas, kus mingit korda ei ole, lindistatakse ka üle, ma saan aru. [...] Täna on olukord selline, et salvestistest ei räägi mitte ükski kodukorra seaduse säte. Tegelikult on komisjonid, osa neist, neid istungeid salvestanud.

Lihtsalt omaalgatuslikult?

Omaalgatuslikult. Selleks, et teha protokolli.

Aga miks mitte siis leppida kokku, et kõik salvestavad? Siis on nad olemas. Siis on kogu see asi läbipaistvam. Muidu jääb mulje, nagu oleks midagi varjata.

Riigikogu töötab seaduse, mitte kokkulepete alusel.

Ma saan aru sellest. Siis saab selle seaduse ka sisse viia.

Kõigepealt, mõte ongi seaduses kirjutada, mis salvestis on, miks seda tehakse ja mis sellest hiljem saab. Täna ükski seadus selle kohta midagi ei ütle. Need salvestised, mis siiani tehtud on, ongi minu teada vaja anda arhiivile ja arhiiv otsustab, mida neist tuleks säilitada ja mida mitte.

Mille põhjal?

Selle põhjal, kas neil on mingi väärtus või mitte.

Aga võib-olla, kui praegu pole väärtust, aga 20 aasta pärast juba on?

Ma arvan, et arhiivi inimesed oskavad seda hinnata. [...] Täna ütleb riigikogu kodukorra seadus, et komisjoni istungi kohta koostatakse protokoll ja et see on avalik. Mismoodi ja mis nõuded sellele protokollile on, seda seadus ei ütle. Nii komisjonid ka käituvad. Mõned teevad püüdlikumaid protokolle, mõned kirjutavad sinna päevakorra ja osalejate nimed. Kui nii on üks komisjon protokollitud, siis mitte keegi ei saa tuhkagi aru, mis selles komisjonis ühe või teise eelnõuga juhtus. Teine mõte on seaduses sätestada nõuded protokollile. Et see kajastaks seda, mis selle eelnõu arutelu ajal komisjonis toimus, miks komisjon ühele või teisele järeldusel jõudis [...] ja mis ekspertarvamusi või kirju on sellel teemal komisjon lisaks saanud. Selles mõttes on komisjonitöö avalikustamisel kõige suurem roll protokollil, mitte salvestisel.

Aga kui vaadata kirjapildis kellegi öeldut võib tekkida küsimus, et mis kontekstis või mis hääletooniga midagi öeldi. Siis oleks ju hea, kui oleks ka salvestis olemas, mida kuulata.

Kellel seda vaja on?

Avalikkusel, inimestel, ajakirjanikel.

Protokoll on avalik dokument. Salvestis on selle koostamise alus. (Kuula lisa helisalvestisest, kus Nestor põhjendab, miks salvestisi vaja pole Postimehe koosolekute näitel - M.M.)

See tekitab kohe kahtlust, et kas midagi on vaja varjata.

Ei ole... Seal on varjata laused... mida annab eelnõu arutelule juurde lause «Palun andke mulle pastakas.», «Kurat võtaks, kohv läks pükste peale!», «Proua teil on täna kena pross.». Saad aru? Nii nagu igal koosolekul, on nii öelda muud loba, mis ei ole selle eelnõuga mitte kuidagi seotud.

Aga on ka midagi kogemata valesti välja öeldut, mille saab hiljem protokollist ilusti maha kustutada.

Hiljem protokollist ei saa midagi maha kustutada. Täna on see nõue muuseas, mida väga harva kasutatakse, et kui keegi paneb hästi rasvase pirni, mis muutuks mingiks online pealkirjaks, siis ta võib selle paluda protokollida sinna protokolli. Jumala pärast! Aga tegelikult tulevane protokoll peaks olema eelnõuga mitteseotud lobast vabastatud stenogramm, pluss otsused ja arvamused, mis on selle eelnõu kohta tulnud, pluss langetatud otsused.

Lühidalt öeldes vabastaks teie arvates salvestiste hävitamine protokollid lobast?

Minu arvates on selle asja sõnumküsimus mitte salvestis vaid protokoll. See peab olema selge, üheselt arusaadav avalik dokument [...]. Salvestamist ei saagi nõuda. Näiteks [kaitsepolitsei] järelvalvekomisjonis on väga palju selliseid päevakorrapunkte, mis on kaitstud riigisaladusega, mida täiesti selgelt ei tohikski salvestada üldse. Muuseas selliseid punkte võib ka teistel komisjonidel olla.