Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
/nginx/o/2012/09/27/1341766t1h6959.jpg)
Iga kirjanik teab, et tragöödia peab käivitama mõne kavala mehhanismiga, põhimõtteliselt süžee ülesehitamisega. Hea näide on Jago «Othellos», kes võtab enda peale õnnetuste jada algatamise laimu ja igasuguste alatustega. «Romeos ja Julias» peab aga vend Lorenzo nägema sama ülesande täitmiseks juba palju rohkem vaeva: ta kihlab salaja armastajad, kelle perekonnad on omavahel vaenujalal, ja teeb Juliale ettepaneku juua jooki, mis aitab ideaalselt teeselda surnut, et teda ei antaks vastu tahtmist mehele Parisele.
Igati õigustatult võib vend Lorenzo – katoliiklase – teos näha Kristuse ristilöömise ja ülestõusmise üle irvitamist! Julia suri ja tõusis üles, aga siis pani Shakespeare ta siiski ka päriselt surema, et inglise katoliiklased teaksid oma häbiväärset kohta ega segaks riikliku protestantismi õitsengut. Ometi jääb siin mingi ühenduslüli vajaka, puudub selline animaalne alatus, mis lubaks meil kogeda katarsist.