Hübriidsõda ehk mida teha vastase blufiga

Koostajate definitsioon hübriidsõjast oli «mitte-riigi» kui ühe konfliktipoole oskus ja võime kasutada kõrgetehnoloogilist relvastust ja varustust saavutamaks võit või vähemalt status quo teise osapoole ehk riigi suhtes.

Kogu teema tegi hübriidseks asjaolu, et konflikti üks osapool ei oma territooriumi ega muid klassikalisi riigiga seonduvaid tunnusmärke ning ei ole seega käsitletav rahvusvahelise subjektina, kuid on piisavalt võimas, et võistelda riigiga.

Aga kuidas see kõik on seotud Ukrainaga? Minu arvates ei olegi. See, mida oleme Ukrainas näinud ja näeme ka praegu, on sõda kahe riigi vahel. Lubage, ma selgitan.

Veebruaris vallutasid Vene erariietes eriüksuslased Krimmi parlamendihoone, tekitasid kiirelt nukuvalitsuse ja alustasid sõjaliste objektide ülevõtmist või piiramist eesmärgiga need üle võtta. Selle kõigega kaasnes massiline infokampaania, mis tootis nii palju müra, et faktide avastamine muutus väga piinarikkaks protsessiks.

Diplomaatilisel rindel asuti samuti pealetungile, eitades oma vägede olemasolu Ukraina territooriumil ja rõhudes rahvaste enesemääramisõigusele. Samaaegselt valmistati juba ette sündmusi Ida-Ukrainas ning kohe, kui Krimm tundus olevat kontrolli all, alustati sarnase mustri kasutamist Donetskis ja Luganskis.

Viktor Janukovõtši põgenemisest tekkinud võimuvaakumit, mis viis olukorrani, kus Ukraina võimud ei olnud suutelised tegema otsuseid, kasutas Venemaa oskuslikult ära.

Küllap oli palju neid, kes imestasid, miks Ukraina sõdurid vastupanu ei osutanud ja passiivseks jäid. Tuleb aru saada kehtinud mentaalsusest, kus ukrainlased veendunult pidasid venelasi oma vendadeks ja ootasid käske kõrgemalt. Et käske ega korraldusi ei tulnud, langetigi letargiasse, mis omakorda võimaldas Vene eriüksustel asjad verevalamiseta lahendada.

Krimmi annekteerimist tuleb kahetsusega lugeda filigraanseks sõjaväeliseks operatsiooniks, mis praegusel hetkel on andnud Venemaale tagasi strateegilise eelispositsiooni Mustal merel.

Ida-Ukrainaga läks natuke teisiti. Loodetud rahvaülestõus jäi ära, loodud vasallide tagant paistavad Venemaa kõrvad juba kaugele ja suurem osa vasallide eest sõdijaid on imporditud Venemaalt.

Siiski on Venemaa osanud ja saanud toimida väga efektiivselt säilitamaks status quo’d. Kohe, kui Ukraina siseväed ja vabatahtlikud hakkasid edu saavutama, asuti vasalle toetama kaudtulevahenditega Venemaa territooriumilt. Kui see ei aidanud, saadeti Ukrainasse Vene manööverüksused, kes lõid vajaliku olukorra ja sundisid Ukrainat sõlmima lepingut Minskis.

Praegu toimuv on minu hinnangul lihtsalt konsolideerumine enne järgmist aktiivset faasi. Kes ja kuidas selles osalevad Venemaa poolelt, jääb hetkel täpse vastuseta, aga minu pakkumine on, et Vene relvajõudude manööverüksused on üheks oluliseks elemendiks.

See on siis sõda sellisena, nagu see meie tavaarusaamades alati olnud on. Kuidas aga liituvad siia meediakanalid, küberruum, diplomaatia, majandus? Väga lihtsalt. Need on riigi vahendid sõja pidamiseks. See, kes oskab oma vahendeid paremini ära kasutada ja saavutab parema ühendefekti, suudab ilmselgelt ka dikteerida asjade kulgu.

Meedia ülesanne selles sõjas on tekitada müra ja segadust ning maskeerida sellega fakte. Kui palju meist jälgis «valgeid konvoisid» ning unustas MH17?

Küber- on vajalik elutähtsate süsteemide ründamiseks, kuid võimaldab oma mitmekesisusega ka toetada edukat meediakampaaniat.

Diplomaatia ülesanne on õigustada, selgitada, vassida ja teha kõik mis võimalik vastase liitlaste lagundamiseks ning endale liitlaste võitmiseks.

Majandus on kõige mootor ja kui see mootor ei tööta, ei teki ka vahendeid oma eesmärkide elluviimiseks.

Need, kes kritiseerivad ELi tema võimetuse pärast tegutseda Ukraina toetuseks, võiksid võtta natuke aega ning süveneda majandussanktsioonide olemusse ja sellesse, kuidas EL panustab Ukraina majanduse toetamisse.

Ja sellest ka minu arvamus, et enne kui me hakkame kirevate siltidega märgistama mingeid asju, on meil vaja analüüsida nende olemust. Hetkel on minu tõdemus, et tegu on vägagi clausewitzliku sõjapidamisega.

Kokkuvõtteks tahan aga tuua ühe näite. Pokkeris on olemas mõiste nagu bluff. Blufi eesmärk on parandada oma positsiooni, sundida vastasmängijaid panustama enam või loobuma ning, kui võimalik, saavutada minimaalse pingutusega maksimaalne efekt ehk võit.

Blufile on võimalik vastata erinevalt: minna kaasa lootuses, et suudetakse vastase tegelikust asjade seisust parem ülevaade saada ja seejärel tegutseda, või paljastada vastane resoluutse käitumisega.

Hetkel tundub suurem osa maailmast tegutsevat esimese variandi järgi, ja seda ei saa neile pahaks panna, arvestades, et enamiku riikide arusaam ja oskus lugeda Venemaal toimuvat on viimase 20 aasta jooksul heas usus kadunud.

Meie ainsaks võimaluseks on igasuguse blufi kohe paljastamine, mis avaldub eraldusmärkideta eriväelaste või muu sellise kontingendi kohe hävitamises, sundides seega Venemaad oma kaarte avama. Ja ma olen veendunud, et Eesti poliitikud teevad vajalikud otsused, tagades sellega meie efektiivse tegutsemise.