Eesti on tegelikult hübriidsõjaks valmistunud

Eriliselt on hübriidsõda kerkinud tähelepanu keskmesse seoses Ukraina konfliktiga. Viimase puhul on tähelepanu äratanud eelkõige viisid, kuidas sõjalisi, poolsõjalisi ja mittesõjalisi vahendeid kasutatakse harmooniliselt ja ühe eesmärgi nimel. Kuid kuidas haakub hübriidsõja ideestikuga Eesti riigikaitse?

Eesti on tegelikult teoreetiliselt ja osalt ka praktiliselt valmistunud hübriidsõja stsenaariumiks, kinnitas ka kaitseväe juhataja, kui ta Ukraina konflikti algusfaasis tõdes, et meie ohuhinnangud on vastanud Venemaa tegutsemisele.

Hübriidsõjast räägitakse tänapäeva sõjandusteoreetikute seas kui kontseptsioonist, mida vastane kasutab ja milleks me – eelkõige siis lääneriigid – peaksime valmistuma. Eesti on valmistunud astuma vastu vastasele, kes hübriidsõja kontseptsiooni kasutab.

Samuti on hübriidsõda meie enda riigikaitselise edukuse valem. Sest mis muud on laiapõhjalise riigikaitse kontseptsioon? Selle puhul räägime me sõjalise ja mittesõjalise potentsiaali harmoniseeritud kasutamisest riigi kaitses, olgu see siis kriisiolukorras sise- või sõjalise julgeoleku kontekstis.

Nagu Ukrainas toimuvast näha, hägustub nende kahe vahel piir sageli sedavõrd, et selge eristamine osutub tihti võimatuks. Või kuidas defineerida «roheliste mehikeste» tegutsemist, kelle puhul on tegu formaalselt mitte ühegi riigi sõjaväelastega, kuid kes samas tegutsevad sõjalise eesmärgi saavutamiseks. Olukord ja nende kasutatavad vahendid määravad nende tegevuse sisejulgeoleku valdkonda ning seega on nendevastase tegevuse jäme ots sisejulgeoleku eest vastutavate institutsioonide käes.

Hübriidsõja puhul on ülimalt oluline kogu ühiskonna vastupanuvõime, sest kogu sootsium – majandus, kommunikatsioon, ühiskondlik koherentsus jne – on rünnaku vahenditeks ja objektideks. Seetõttu on hübriidsõda suur väljakutse juhtimisele. Kasutades mittesõjalisi vahendeid sõjaliste eesmärkide saavutamiseks – niisugusele ohule vastu seisev juhtimissüsteem peab olema oluliselt paindlikum kui tavapärane paralleelne sõjalise ja tsiviiljuhtimise mudel.

Hübriidsõja puhul hägustub piirjoon tsiviil- ja militaarmaailma vahel. See tekitab halli ala, mida vastane kasutab ära ja mis toob tavapärase sõjapidamisega harjunutele raskusi planeerimises, eri ametkondade vahelises tegevuste koordineerimise ja olukorrateadlikkuse loomise osas.

Lisaks on läänemaailmas tavapäraselt kõrge künnis relvajõudude kasutamiseks olukordades, mis näiliselt kuuluvad sisejulgeoleku valdkonda. Samas peab kaitseväel olema paindlikkust ja oskust toetada sisemise turvalisuse eest vastutajaid.

Üks hea relv sellisel hallil alal toimuva vastu reageerimiseks on Kaitseliit. See organisatsioon on paindlik. Ühelt poolt on nad konkreetse sõjaaja ülesandega, vastutades maakaitse eest läbi maakaitsepiirkondade juhtimise ja üksuste mehitamise. Teisalt on Kaitseliidus suur hulk abipolitseinikke, kellel on väljaõpe ja voli tegutseda sisejulgeoleku tagamisel. Samuti iseloomustab Kaitseliitu üldine rakendamise võimalus mitte-sõjaliste ülesannete täitmisel.

Seega on hübriidsõda Eesti kontekstis juba elav ja teostatav kontseptsioon. Meie ainuke ja mitte sugugi väike probleem ongi nüüd selle teostuses – kuidas saada ametkonnad ja kogu ühiskond tegutsema kõige optimaalsemal viisil nii, et igaühe tegevuse eesmärgid, nende saavutamise planeerimine, teostus, ressursside ühine kasutamine ja teadlikkus olukorrast on omavahel kooskõlas, ühtselt juhitud ning nii tegevuse kui ressursside osas sünkroniseeritud.

Ühiskonna iga tasand üksikisikust tippjuhtideni peaks teadma oma rolli hübriidsõja olukorras, et ära kasutada oma väiksuse eelist – olla kiired, paindlikud ja pädevad. Ainult nii on võimalik vastu astuda hübriidsõja väljakutsetele ja sellest tulenevatele ohtudele või kasutada ise sama kontseptsiooni vastase nõrgestamiseks.