Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/14/3522025t1hbff0.jpg)
/nginx/o/2014/11/14/3522025t1hbff0.jpg)
Külmal ja pimedal ajal vaatan Tallinna tänavapildis hämmeldusega kaaslinlasi. Ehkki meie riigi elanikkond on väike ja pealinna oma veel väiksem, paistavad nad justkui olevat kuskil kokku leppinud, et külmal ja pimedal peavad riided seljas olema mustad. Või võimalikult tumedad.
Vaadakem tänavapildis ükskõik kuhu: inimesed kõnnivad, tõttavad, ootavad foori taga, istuvad ja seisavad bussis, trollis ja trammis, asjatavad poes, seljas mustad, tumesinised, tumehallid, tumepruunid, harvem tumerohelised või tumepunased riided. Nii mehed kui ka naised, nii noored kui ka vanad, nii eestlased kui ka mitte-eestlased. Vanuseks, kus see komme algab, on keskkooliiga, sest põhikooli hängijatele meeldib siiski veel kanda värvikirevaid jopesid. Aga siis, mingil hetkel saab see isu klõpsti otsa ning indiviid sulatab ennast kuulekalt ja enesestmõistetavalt üldisesse tumedasse massi. Mustad ja tumedad mantlid, joped, pintsakud, kleidid, kostüümid, püksid, sukkpüksid, saapad, kingad... Ainult mõnel mässajamal on küljes arglikult norme trotsiv valge esemeke, näiteks müts või kindad. Ja siis on kuskil veel hipsterid, aga tänavapildis jäävad nad märkamatuks.