PPA peadirektor «Pealtnägijas»: kärbete tõttu jäetakse osa asjadest uurimata

Lembit Kolk oli teeneline sportlane ning politsei eriüksuse K-komando looja ja staažikas juht just neil tormilistel 1990. aastatel, kui aastas toimus 365 tapmist ja allilm klaaris arveid otse tänavail. Kui Kolk 2003. aastal pensionile läks, siis osalt seepärast, et töö oli tehtud – allilm oli alistatud, kuritegevus üha langes ja politsei usaldus aina tõusis. Ordenitega pärjatud patrioot ei oleks siis aga eales uskunud, et juba varsti räägib ta oma politseist toonil, mis ilmselt paljusid ehmatab, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

«Ma olin naiivne, nüüd ma enam ei usu, ma ei usu meie õigussüsteemi mitte karvavõrdki. See on taandareng, see on täiesti taandareng võrreldes sellega, mida me omal ajal tegime,» tõdes politseiveteran ja korteriühistu esimees.

Lembit Kolgi kannatuste rada algas 2009. aastal, kui ta kolis elama Õismäe üheksakordsesse majja. Lootus nautida rahulikku pensionipõlve purunes hetkest, kui majaelanikud hakkasid kurtma, et neil on korterites külm, ehkki alles hiljuti renoveeris ühistu küttesüsteemi umbes 1,2 miljoni krooni eest. Lembit, endise politseinikuna, hakkas koos abikaasa Lindaga asja uurima.

«Tuli välja, et katus on tehtud ilma projektita, mis igast otsast lekib /.../, siis keldris horisontaaltorud kõik lekkisid,» selgitas Kolk. Kolgid avastasid majaühistu juhtimises suure segaduse. Välja koorus kahtlus, et ühistu kunagine juht on petnud, omastanud, võltsinud, varastanud ning sõlminud ebaseaduslikke tehinguid, mistõttu on majaelanikud kannatanud kokku kahju umbes 2,1 miljoni krooni eest. Kuid et kahtlustes selgusele jõuda, pöördus Kolk loomulikult politsei poole.

«See läks politseisse 12. novembril 2009. aastal. Kahtlustatav kuulati esimest korda üle 2013. aasta teises pooles ehk neli aastat hiljem,» tõdes Kolk.

Menetlus lõpetati

«Pealtnägija» puutub igal aastal üha rohkem kokku probleemiga, kus kodanikud on oma murega politsei poole pöördunud, algatatud on kriminaalasi ja siis on uurimine aastateks seiskunud, kuniks sügavast vaikusest tuleb lõpuks lihtsale inimesele keerulises juriidilises keeles teade, et menetlus on ühel või teisel põhjusel lõpetatud ja kohtu alla kedagi ei saadeta.

Kolgid, kes esindasid 71 korteriga maja ehk kokku 250 inimese muret, täitsid ligi viis aastat uurijate korraldusi ja tassisid tuksuva kriminaalasja juurde üha uusi materjale.

«Me tegime abikaasaga detektiivitööd, me andsime uurijale nimed, aadressid, telefoninumbrid, firmade nimed, et ei oleks olnud uurijal vaja teha rohkem, kui toru tõsta. Meie ei saa kõiki asju teha,» selgitas Kolk.

Tänavu märtsis tuli lõpuks Kolkidele teade prokuratuurist, et kümnest kuriteoepisoodist üheksa uurimine on lõpetatatud süütegude aegumise, kuritegude vähese kahju või süü puudumise tõttu - viis aastat ootust ja uurimist, kuid lõpuks ei midagi.

«See on uskumatu, minu jaoks täiesti arusaamatu, mis uurimine see oli ja kas seda üldse saab uurimiseks nimetada. Ei ole mõtet ju enam pöördudagi ja inimesed ei pöördugi. Ja siis me räägime mingisugusest suunitlusega statistikast, et meil on ikkagi kuritegevus kolm protsenti vähenenud. See on naerunumber!» arutles Kolk.

Üheksa lõpetatud kuriteoepisoodi kõrval jäi uurija menetlusse vaid üks, mis puudutas ühistu eksjuhi kahtlast äritehingut naabermajaga ja raha omastamise kahtlust. Kui Kolk selle ühe vastu sel kevadel huvi tundis, et kuidas läheb selle viis aastat uuritud juhtumiga, siis uurija vastus rabas teda.

«Seoses uues struktuuris uurijate arvu vähenemisega 2014. aastal, koondab PPA 250 teenistujat. /.../ Hetkeseisuga asub kriminaalasi number see-see-see menetlusjärjekorras ning arvestades uurijate töökoormusega, ei ole võimalik prognoosida antud kriminaalasjas menetluse lõpule viimise tähtaega,» luges Kolk ette uurija vastuse.

Pool aastat hiljem küsis Kolk uuesti ja taas tuli uurijalt aus vastus: struktuuri muudatuste, töötajate koondamiste ja sellest tingitud töökoormuse suurenemise tõttu pole uurijatel lihtsalt aega ja jõudu.

«See on kõigile selge, et praegu on ju täiesti kuritegelik, et politseile ei leita raha, et nüüd pigistatakse kõik kokku. Igatahes see asi ei ole normaalne ja see ei ole õige koht, kust /.../ menetlejaid veel vähemaks võtta. See on ju täiesti katastroof,» ütles Kolk.

Vaher: mõne uurija käes on 200 kriminaalmenetlust

Uurija ütles politseiveteran Kolgile ausalt välja tõe, mis on tegijatele endale juba aastaid selge: politsei on alarahastatud, töötajad on miinimumini koondatud, paljude töökoormus on seetõttu üle mõistuse ja palgad selle juures ei vääri kommenteerimist.

See pole küll mingi vabandus, aga mõistmiseks tuleb panna end uurija olukorda - tal on korraga käes 60 majanduskuriteo uurimist, kus igas on ohvrid, kahtlusalused, tunnistajad, ülekuulamised, tõendid ja ekspertiisid jpm, lõpuks ka uurija ise, kes teenib kogu selle hullumaja vahemehena umbes 1000 eurot kuus kätte.

PPA peadirektor Elmar Vaher kommenteeris olukorda «Pealtnägijale» antud intervjuus.

Härra peadirektor, kas see on uus poliitika politseis, et uurija saadab klientidele üsna otsekohese kirja, et head sõbrad, ärge pikka viha pidage, aga politsei töötajate hulk on niivõrd langenud, koormus on niivõrd tõusnud, et me teie asja ei jõua menetleda?

Politsei on oma töös aus ja ma ei näe siin väga suurt probleemi, kui politseinik vastab ausalt. /.../ Uurijate koormus on politsei- ja piirivalveametis väga erinev. On uurijaid, kellel on käes üks-kaks väga elavat ja suurt asja, episoode võib olla tuhandeid, kahtlustatavaid mitmeid. Kui räägime näiteks varavastastest asjadest ja võib-olla sellistest kelmustest, siis uurimiskoormus on 60-70 kriminaalmenetlust ühe uurija kohta. Aga on kindlasti meil uurijaid, kelle käes on näiteks 200 kriminaalmenetlust.

200 kriminaalmenetlust?

Jaa, meil on töökoormus näiteks varguste asjades, kus on inimeste käes 200 asja, kus on vaja viia läbi menetlustoiminguid. Ma ei kinnita, et siin kõigi kuritegude taga on kahtlustatavad, aga menetlustoiminguid peab ikka läbi viima.

Kas 200 kriminaalasja otsas istuval uurijal on üldse mingit võimalust teha kvaliteetset tööd?

Kindlasti mitte, me liigume sinna suunas, et uurija käes on elavaid asju 15 kuni 20, aga jätkuvalt ei saa siin kõiki ühe lauaga lüüa, see on selline keskmine.

See on ju väga kõnekas number, me ilmselt ei pea sinna otsa kommenteerima, et sellise töökoormuse juures ei ole võimalik tagada kvaliteetset tööd, õiglast tulemust?

Kindlasti ei ole see hea uurimiskvaliteedi eelduseks. Uurimiskvaliteet saab ikkagi tulla siis, kui töötab meeskond, kui on väga selged kokkulepped prokuröriga, on kiired ja tulemuslikud ekspertiisid ja väga selge uurimisplaan. On selge, et 70 asjas head uurimisplaani ja hoida seda uurimisplaani ka töös, ei ole võimalik teha.

Kuulge, see kõlab väga kummaliselt. Aga kuidas te motiveerite seda uurijat, kelle käes täna on 60, 70, 200 kriminaalasja, kellest kõik inimesed ootavad, et see uurija ütleb neile, et jah, täna me oleme jõudnud sinu menetlusega nii kaugele, et kurjategija saab õiglase karistuse või see asi läheb kohtusse?

Müts maha nende uurijate ees, sest see on väga raske töö ja jään jätkuvalt enda juurde, et kriminaalpolitseiks olemine on tegelt eluviis. /.../ Keskeltläbi võib öelda, et selliste kelmuste ja pettuste uurijad Tallinna linnas teenivad umbes 1300 eurot bruto. Ja täna on seis selline, et raskemate kuritegude uurijatel, kes tõesti jahivad kuritegelikke ühendusi, kes uurivad korruptsiooni, jääb palk umbes 1600 euro juurde, maksud maha loomulikult. Nii et need on need numbrid, sellega ei saa kindlasti rahule jääda. Ma loodan, et lähitulevikus - ja PPA juhtkond täna töötab selle nimel - kui noor töötaja asub tööle piiri peale, patrulli, konstaabliks, siis tema teenistus oleks Eesti keskmine ja tippuurija palk võiks alata umbes sellest, et see oleks poole suurem.

Te julgete täna, Elmar Vaher, öelda, et te seisate sisuliselt selg vastu seina, siit enam kuhugi, midagi kärpida, paremaks muuta organisatsiooni sees ei ole?

See, mida me veel saame leida, on imeväike raha. Politsei- ja piirivalveamet on tegelikult viimasel ajal ennast väga palju reforminud ja selle reformi või muudatuse eesmärk on seotud sellega, et hoida eesliini töötajate arvu ja maksta neile võimalikult head palka. Ma rõhutan, et võimalikult head palka, nii palju, kui see on organisatsiooni enda võimuses. Täna on minu instrumendid otsas, minu tööriistad on tegelikult kõik kasutusel. Kui ma täna peaksin kuskilt 100 000 eurot ära võtma, siis mul jääb valida, on see merepäästest, piiri valvamisest, koolitulistamisele reageerimisest, on see raske majanduse uurimisest või on see näiteks isikut tõendava dokumendi väljastamisest. See ei ole enam võimalik.

Te olete diplomaat ja ohvitser, kes ei taha öelda, et olukord on halb, aga lubage, ma ütlen seda siis teie eest - olukord on halb, politsei on alafinantseeritud, sisejulgeolekusse tuleb panustada võimalikult ruttu ja võimalikult palju.

Olukord ei ole loomulikult hea ja kõnekas näide on tegelikult kas või olukord merepäästes, kus ühe seadusemuudatuse tõttu, kus me peame hakkama tasuma aktsiisi võrreldes teistega samal alustel, peame me vähendama meie laevastiku merepäevasid 900 tunnilt 800-le, see tähendab sadat päeva vähem turvalisust merel.

Lubage mulle neid silmakirjalikke näiteid veel: justiitsiministeerium kaks aastat tagasi tõstab perevägivalla prioriteetseks kuriteoliigiks, muudetakse seadust, ka naistele antakse selge sõnum, et hakake meile rohkem helistama ja me kõik kuriteod registreerime ja kõiki kuritegusid uurime, 2011. aastal registreeritakse umbes 2000 perevägivalla juhtumit, 2013. aastal juba tuhande võrra rohkem. Samal ajal uurijate arv /.../ ei kasva, vaid pigem jääb vähemaks ehk täna me oleme situatsioonis, kus Põhja prefektuuris keskmiselt perevägivalla juhtumitega, mis ei ole lihtsad, tegelevate inimeste käes on umbes 25-30 kriminaalasja, mis on ju ebanormaalne.

Jah, selliste uurimiskoormustega on kindlasti väga raske tööd teha, sest töötahe kipub kaduma, kui sinust midagi ei olene, kui sa ei suuda mõjutada tegelikult kriminaalmenetluse kulgu viisil, nagu sa tahaksid, sest koormus lihtsalt tapab selle ära.

Perevägivalla prioriteetsuse tõstmise osas, jah, vastab tõele, ei ole politsei saanud raha juurde, me oleme pidanud tegema valikuid prioriteetide osas, mida uurida ja mida mitte, kuigi perevägivald või lähisuhtevägivald on kindlasti selline kuriteoliik või valdkond, mille osas kriminaalmenetlus ei ole võluvits ja minu ootus on kindlasti väga suur, et politsei teeb oma tööd hästi ja õigesti. Aga /.../ igale perevägivalla juhtumile tegelikult eelneb eellugu ja meie huvi on see, et kui noor inimene või pere on sattund meie huviorbiiti, siis selle ära uurides ka midagi juhtuks tagantjärgele.

Aga mis juhtund on, Elmar Vaher, kuidas on nüüd olukord nõnda nukraks läinud? Kas selle üks põhjus on selles, et justiitsministeerium raporteerib iga kuu kuritegevuse langusest kahe-kolme protsendi võrra ja selle tõttu kärbitakse ka juba aastaid siseministeeriumile eraldatavaid rahasummasid, mistõttu koondatakse ka pidevalt töötajaid ja täna me oleme situatsioonis, kus 2015. aasta 1. jaanuaril töötab politsei- ja piirivalveametis kolmest asutusest kokku pandud mammutüksuses vähem töötajaid, kui ainuüksi politseis seitse aastat tagasi?

2010. aasta 1. jaanuaril töötas politsei- ja piirivalveametis 6100 inimest, me alustame 2015. aastat 5000 töötajaga, need on reaalsed töötajad, kes tagavad turvalisust Eestis. /.../ Et mis on juhtunud? Juhtunud on tegelikult see, et me loeme ja usume liiga palju Eurostati andmeid, aga me võib-olla ei kipu aru saama, et politsei töö on tegelikult võitlus tagajärjega, olgu kas või olukord liikluses, perekonna-, perevägivallas.

Ühe võimalusena mina näen ka näiteks seadusandluse üle vaatamist. Olukord, kus autod sõidavad kokku, inimvigastusi ei ole, inimesed on terved, on ainult plekimõlkimine, aga need kaks autojuhti ei saa seal sündmuskohal nõusse, nad ei ole nõus tunnistama, kas üks eksis ja teine mitte või vastupidi. Täna, seaduse järgi peab kohale minema riik, politsei ja selgitama tõe. Ma toon ühe teise paralleeli - tegelikult see tõe selgitamine seal kohapeal on juriidiline küsimus ja seda ei ole seadusandja otsustanud delegeerida, volitada, kuhu, kellelegi.

Teine näide, kui sina, Rasmus Kagge, lähed lennujaama, tahad sõita Euroopasse, siis sind otsib läbi turvaettevõte ja selle on riik volitanud kontrollima, et sa ei lähe tulirelvaga või pommiga lennukisse. Aga sellele, et kohapeal, kõik on enam-vähem selge, on vaja anda juriidiline hinnang, soovitada inimestele, et vaadake, te olete rikkunud, eksinud, teie mitte, seda riik ei ole volitanud. Mitmeid näiteid võib veel tuua, kuni selleni välja, et kriminaalmenetluses tuleb üsna tihti teha vaatlusprotokoll videosalvestusele, mis tegelikult räägib iseeenda eest.

Väga tubli, et otsite neid võimalusi, kust veel kokku tõmmata organisatsiooni seest, aga on ju selge, et kaugemale enam minna ei saa. Nüüd on olukord, kus poliitikud, valitsus peavad selgelt reageerima, politsei ja sisejulgeolek vajavad ilmselgelt rahasüsti, mis ei ole lihtsalt selline hädapääste, vaid ilmselge investeering. Olete minuga nõus?

Jah, selleks, et läbi viia projekt «lõpetan sisekaitseakadeemia, tulen tööle, 1000 eurot, ja tippuurija, 2000 euro juurde», on politsei- ja piirivalveametil vaja 10 miljonit eurot. See on see rahasumma, aga selle tingimus on muidugi see, et uurijate ja töötajate arv tegelikult ei tõuse. Kui me hakkame rääkima juurde värbamisest, siis lähevad numbrid ikka väga suureks. Samas riigimehena ma mõistan, lugedes aruandeid, kuidas läheb riigi majandusel tervikuna, et suuri pudrumägesid ei luba siin täna ükski peadirektor.

Aga võib-olla üks lahendus, härra peadirektor, on tegelikult ka see, et lööme kirvega kuskile heinakuhja keskele ja ütlemegi inimestele välja, et head sõbrad, teie kuritegusid me lihtsalt ei uurigi?

Meil tuleb teha valikuid ja valikuid me teeme ka tulevikus. Ma kutsun kõiki üles kindlasti politseile teada andma toimunud kuritegudest, sest kui kelm kelmitseb ühe korra, siis tõepoolest võib see tähelepanu politsei poolt olla võib-olla liiga väike, aga kui see kelm teeb seda teist või kolmandat korda, siis see kelm satub meie huviorbiiti õige pea.

No aga te olete ju nõus, härra peadirektor, et kui inimesed on viis aastat tagasi politseisse kaevanud ja lootnud sealt abi, teinud ise kõvasti tööd ja siis lõpuks viiendal aastal saadetakse neile kiri, et kuulge, et me ei jõua teie asja menetleda, ta seisab seal kuskil reas, milleni me võib-olla kunagi jõuame, siis see mingil määral on ju ka sisejulgeoleku risk, kus inimesed kaotavad usalduse politsei vastu ja nad enam ei pöördu?

Uurimised on kindlasti erinevad, sellele vastamiseks tuleb tegelikult uurimine lahti võtta ja sinna sisse vaadata, tõepoolest, et mis olid selle kuriteo uurimise alusmaterjalid, mis toimus. Üsna tihti majandusasjades või varavastastes asjades kiputakse ka politseid ära kasutama - tsiviilasi kannatanu poolt kirjeldatakse kuriteo tunnustesse ja meil ei jää muud üle, kui alustada kriminaalmenetlus, viia läbi uurimine ja saada aru, et tegemist on tsiviilasjaga, kus inimene oleks võinud kõik endast oleneva teha varasemalt.

Võib-olla ongi siis õige nii, nagu me enne rääkisime, et tuleb väga selgelt tõmmatagi joon ja öelda, et ei, sõbrad, see ei ole meie asi, kohtusse?

Jaa, me oleme teinud kümneid ettepanekuid selleks, et kriminaalmenetlusseadustikku muuta ja mul on hea meel, et ka Lavly Perling on tegelikult seda oma südameasjaks nimetanud. Kindlasti peab riik rohkem panustama politseinikesse ja ma loodan, et need kaasused, mis on meid viimase poole aasta jooksul saatnud, olgu siis see piirijuhtum Eston Kohveriga, olgu see Ukraina situatsioon, paneb ka rahastajaid mõtlema. Politsei- ja piirivalveamet on teinud sisemiselt väga palju korrastusi selleks, et eesliinile raha leida ja ma garanteerin, et me jätkame raha otsimisega tulevikus.

Jube kurb tegelikult, et me õpime läbi väga õnnetute juhtumite.

Jah, see paraku nii on. Kui me läheme vaatame lähiajalugu, siis miks luuakse, kuidas luuakse märulipolitsei, mis hakkab juhtuma peale aprilliööd? Mis toimub peale Eston Kohveri kaasust ja nii edasi. Piiri ehitamine, teatavaks saab ühiskonnale piiri olukord pärast tegelikult väga halvasti lõppenud juhtumit. Loomulikult ei ole see õige.

Vaata «Pealtnägija» täispikka intervjuud Elmar Vaheriga saate kodulehel.