Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/14/3522517t1h48e8.jpg)
/nginx/o/2014/10/08/3413289t1h5332.jpg)
Eesti võrkpalliklubide mänge vaadates taban end tihti mõttelt – kuidas suudavad seni pingipoisi rollis olnud mängijad enamasti esimese saadud võimaluse edukalt ära kasutada? Käsi ei värise, tullakse ja lüüakse.
Eelmisel hooajal nägi seda näiteks Tallinna Selveri toona 18-aastase Oliver Orava puhul, kes korduvalt väljakule saadeti, kui «tulekahju» käes oli, ja ta vedaski oma meeskonna lootusetust seisust võidule, korduvalt. Sel hooajal on palju räägitud Tartu Bigbanki vaid 17-aastasest Robert Viiberist, kes on ootamatult tõusnud meeskonna esisidemängijaks. Ja need on Eesti tippklubid, mitte viimase otsa meeskonnad.