Viimse tund on tulnud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tiit Tuumalukultuuritoimetuse vanemtoimetaja

1. november 2014, 00:00

Filmi peategelane Siisi riputab Uganda pealinnas Kampalas üles oma kohviku plagu. Foto: Kaader filmist

Mulle jääb pisut arusaamatuks, miks on vaja korjata raha ja avada kusagil Ugandas mingit sotsiaalset ettevõtet, mis sest et õilist – antud juhul pop-up-kohvikut sealsete puuetega noorte rakendamiseks –, tundmata sealjuures kohalikke olusid ja inimesi. Neid tuleks avada rohkem Eestis, kui on maailmaparandamise tung. Aga see on vist minu, mitte filmi probleem.

Film ise on just tänu sellele välja kukkunud õnnestunud. Tõeline draama, kus idealism põrkub julmalt kokku tegelikkusega. Ja pange tähele, me räägime dokumentaal-, mitte mängufilmist!

Kullar Viimsel on sisuliselt algusest lõpuni – ja seda pole mitte sugugi vähe, kokku umbes üheksa kuud – õnnestunud olla ühe pidevalt areneva dramaatilise loo keerises, tunnistada vahetult selle tõuse ja mõõnu, peategelasest vabatahtliku Siisi lootusrikkust ja selle järkjärgulist kustumist, suhete sassiminekut mõne kohviku töötajaga.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles