/nginx/o/2014/10/29/3473885t1h6d96.jpg)
Me vastandume Saksamaale, Prantsusmaale ja Euroopa Komisjoni presidendile, kaitstes lobiste, rahvusvahelisi suurfirmasid ja ameeriklasi. Miks?
Tellijale
Siim Tuisk: Anne Sulling, kellele me «võlgu» oleme?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väike olukorda selgitav sissejuhatus. Euroopa Liit peab Ameerika Ühendriikidega kaubandusläbirääkimisi, mille akronüümiks on TTIP (Transatlantic Trade and Investment Partnership). ELi poolelt on läbirääkimiste pidamiseks antud mandaat Euroopa Komisjonile. 21. oktoobril kirjutas Anne Sulling alla kirjale, mis justkui «tuletas meelde» Jean-Claude Junckerile, et lõpptulemuses peaks olema ka «investeeringute kaitse» osa, mida tuleb siinkohal mõista kui viidet ISDSile (investor-state dispute settlement – tegemist on investorite võimalusega viia kaebus mitte riikliku kohtusüsteemi, vaid rahvusvahelise arbitraaži ette). Juncker omakorda vastas, et mandaadis on hulk tingimusi, millele investeeringukaitse peaks vastama, ja seega on tegu pigem soovituslike juhiste kui nõudmistega. Enne seda oli ta surunud maha Cecilia Malmströmi, kes ISDSi toetas.