Piirivalve on leidnud Eesti vetest märke Vene allveelaevadest

«1990. aastate lõpupoole oli meil mitu korda kahtlusi, et Eesti vetes võisid olla Vene allveelaevad sees. Allveelaevade olemasolu võis kahtlustada teatud tunnuste järgi, kuid ühtegi allveelaeva me toona füüsiliselt ei avastanud, sest vastav aparatuur piirivalvelaevadel puudus,» ütles Kõuts Postimehele.

Kõutsi sõnul mäletab ta raportit 1990. aastate lõpust, kui piirivalvelaeva nägemisulatuses tuli pinnale allveelaeva signaalpoi. «Allveelaev laseb signaalpoi välja, et jälgida sellega ümbrust. Kui piirivalvelaev sinnapoole suundus, tõmmati poi kiiresti vee alla tagasi ja see kadus. Kuskohas see intsident täpselt aset leidis, ma ei kommenteeri,» rääkis Kõuts.

Ta lisas, et 1990. aastatel oli palju kahtlusi võõraste allveelaevade viibimise kohta Eesti vetes. «Piirivalvel oli hea koostöö kohalike rannaelanikega, kes tihtipeale andsid meile teada, kui nad mingeid kahtlasi tulesid või liikumisi nägid. Me küll kontrollisime neid vihjeid, kuid konkreetselt ühtegi laeva kätte ei saanud,» rääkis Kõuts.

Ta meenutas, et nõukogude ajal kasutas Nõukogude Liidu allveelaevastik Eesti rannikujoont lahingu ootepositsioonideks, kuna Eesti lahed on kohati rohkem kui 50 meetrit sügavad.

Kõuts rõhutas, et eelnev jutt puudutas piirivalvet ning kaitseväega seonduvalt ta veealuste objektide avastamise võimalust kommenteerida ei saa.

«Eesti ehitas mereseiresüsteemi välja 1990. aastate lõpus ja selle sajandi alguses. Süsteemi rajamisel lähtusime toona esmajärjekorras inimelude päästmise ja riigipiiri puutumatuse põhimõttest. Süsteemi disainimise juures kasutati toonaseid kõige moodsamaid jälgimisaparaate, nagu radarid ja võimsad kaamerad. Kuid kõik see on pealvee jaoks. See süsteem oli suuteline avastama meie territoriaalvete piires väga väikeseid objekte, nagu näiteks kalamees väikeses paadis. Süsteemi rajamise eesmärk oli tagada, et me saaksime selle kalamehe väikeses paadis ka ära päästa, ükskõik millistes ilmastikutingimustes,» rääkis Kõuts.

Kommenteerides käimasolevaid allveelaeva otsinguid Rootsi vetes, märkis Kõuts, et Rootsil on kahtlemata maailma üks paremaid veealuseid jälgimissüsteeme.

«Rootsi on oma süsteemi ehitanud ja täiustanud vähemalt viimased 50 aastat. Midagi taolist on olemas ka soomlastel. Täpsemalt ma ei oska kommenteerida, sest see on nii suur saladus, et välisriigi kodanikule seda väga ei usaldata. Aga et selline süsteem on olemas, seda ma tean. Ka Ameerikas on ka taoline süsteem rannikujoone kaitseks olemas,» rääkis Kõuts.

Veealune jälgimissüsteem koosneb erinevatest anduritest. Kõutsi sõnul võib kasutada ka lihtsalt anduritega varustatud poisid, mis salvestavad ja edastavad kogu informatsiooni. «Andurid nopivad üldisest helifoonist välja kõik tehishelid ehk allveelaevade vindi hääle või isegi aevastused ja kõnelused allveelaeva sees, kuna see kõik kostab meres päris kaugele,» selgitas Kõuts.

Ta lisas, et loomulikult üritatakse teha allveelaevu, mida andurid ei avastaks. Näiteks elektrimootoriga allveelaev liigub väga vaikselt ning allveelaevade kere kaetakse komponentmaterjalidega, mis teeb nende avastamise raskeks. «Käib pidev tehnoloogia arendamine ja võistlus, kes keda. Kuid ükskõik milline liikumine vee all tekitab võnkeid. Ükskõik, kas kasutada allveelaeva liigutamiseks vee surumist läbi düüside või kasutada vinti, tekitab see helisid,» rääkis Kõuts.

Ta lisas, et igal allveelaeval on oma unikaalne heli, mille järgi võib aluse eksimatult ära tunda.

«Kui külma sõja ajal käisid nõukogude allveelaevad Euroopa lähedal, kust nad võisid tuumarakettidega ähvardada, siis üritati igale sellise laeva taha sättida NATO allveelaev, kes selle allveelaeva võnked kõik kirjutas üles. Selle järel oli selle allveelaeva liikumine kogu maailma ookeanides absoluutselt jälgitav. Igal laeval on oma individuaalne heli,» rääkis Kõuts.

Tarmo Kõuts oli aastatel 1993-2000 piirivalveameti peadirektor. Aastatel 2000-2006 oli ta kaitseväe juhataja.