Õige kell tiksub oma meistrist palju kauem

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vilja Kohlerreporter

20. oktoober 2014, 00:00

«Aeg on oma töö teinud ka kelladega,» märkis Kadi Kähär-Peterson. Näiteks sel kellal on ajaga kaotsi läinud peale pommide ka tunniseier, kuid kella kägu istub truult oma kohal ning teeb ka kuku-kuku sellele, kes oskab teda õigest kohast kõditada. Muide, kuni 17. sajandi teise pooleni oligi kelladel ainult üks, tunniseier. Siis täiustati kellamehhanisme ja lisati minutiseier. Foto: Margus Ansu

Tartu linnamuuseumis on tallel üle neljasaja vana kella. Kümmekond neist käib usinalt või seisab ilusti vakka 19. sajandi linnakodaniku muuseumis, kus võib aja maha võtta ning uurida, kas vanasti käisid kellad aeglasemalt.

Küsimust, kas vanasti oli aeg tõesti aeglasem, on endalt kiirel ajal küsinud ilmselt kõik. Erand pole ka Tartu 19. sajandi linnakodaniku muuseumi kuraator Kadi Kähär-Peterson, kellel pideva ajapuuduse ning kiirustamise üle mõtiskledes hakkas peas tiksuma kellanäituse mõte.

Nüüd ongi linnakodaniku muuseumi näitusel «Kellaaeg – kelle aeg?» väljas kaksteist kella, millest enamik pärineb 19. sajandist ja 20. sajandi algusest.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles