Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
/nginx/o/2014/01/01/2727118t1hce3b.jpg)
Just sellisena, raha ja asjade loteriina, on mulle tundunud kaasava eelarve menetluse kaudu raha jagamine. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, kui linnavõim huvitub, mida linna elanikud arvavad sellest, kuidas ja millele maksumaksja raha kulutatakse. Ega ka selle vastu, kui elanikel on võimalus sõna sekka öelda, millele maksuraha kulutada.
Üldiselt käib ju eelarveprotsess nii, et ametnikud kabinettides panevad kirja, mille kõige tarvis oleks raha vaja. Alati on vaja rohkem, kui jagada oleks. Siis hakkavad võimupoliitikud kabinettides soove kärpima ja kui tulud-kulud tasakaalu aetud, näidatakse tulemust laiemale ringile. Muidugi võib kritiseerida ja volikogu liikmetel on õigus teha muudatusettepanekuid, aga üldiselt jääb kehtima võimupoliitikute tahe.