/nginx/o/2014/10/02/3396843t1he3dc.jpg)
Aastavahetuse paiku nägin telekast dokfilmi kuulsast USA koreograafist Vincent Patersonist. Tantsukunst ei kuulu esimese kahekümne mulle huvipakkuva ala sekka, kuid jäin poole silmaga vaatama, ja paari minuti pärast neelasin juba mõlema silmaga. Paterson on mees, kes teinud samme nii Michael Jacksonile ja Madonnale kui ka Lars von Trieri filmile «Tantsija pimeduses», rääkimata hulgast vahetutest lavateostest kuulsates saalides ja maailma parimate tantsijate osavõtul.
See ja muu, mida ekraanil nägin, pani mind, koreograafias nii võhikut, kaasa elama. Patersoni geniaalsuses, ta kunsti tipptasemes, samuti ta tantsijate tipptasemes ei olnud võimalik kahelda. Järsku sain aru, kogu oma füüsilise eksistentsi ulatuses, kus on Eesti kultuuriruumi koht maailma tipptasemega võrreldes. Jõudis lõikavalt kohale, et elan pärapõrgus, provintsis, ja maailma tipptasemel kultuuri regulaarseks nautimiseks peangi sõitma vähemalt Pariisi ja Londonisse, kui mitte New Yorki.