Jaak Urmet: tavapärane Eesti tipptase

Oktoobri esimesel päeval nägin telekast valitud palu teise kuulsa koreograafi, inglase Matthew Bourne’i loomingust. Taas jäin esimesest pilgust peale vaatama: koreograafia ja tantsijate esitus lihtsalt oli nii puhas, ilus, mõõdetud, täpne, šikk, huvitav ja lummav. Ma tõesti, ausõna, ei vaimustu tavaliselt tantsimisest – kui seda just ei tee napis rõivastuses neiud –, aga Bourne’i ja Patersoni kunst oli loodud ja esitatud moel, mis ei jätnud kahtlust: olen näinud tegutsemas geeniusi ja tõelisi talente. Võib ju mitte midagi teada valdkonnast X, aga kui ette satub järsku geenius või talent, kes seda valdkonda valdab võrratult, siis saad aru, mis on halb ja mis on hea. Võib isegi saada fänniks. Nähes tegutsemas virtuoosi, ükskõik mis alal, me lihtsalt jääme teda imetlema. Olgu tegu balalaikamängija või trikiratturiga. Olen nautinud isegi olümpiamängude vettehüppevõistlusi ja elanud kaasa nooleviske suurmatšile.