Eesti naisvehklemine on kõva, ent tugevus võib osutuda nõrkuseks. Naiskond – Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Kristina Kuusk – on aastatega end sisse töötanud, tulnud Euroopa meistriks, võitnud MMilt hõbeda ja pronksi, kuid nüüd ihkavad täiskasvanute sekka jõudnud juunioride maailmameister Katrina Lehis ja vigastusest paranenud Nelli Paju end nelikusse murda. Konkurents on tore, ent uued tulijad, olgu nad individuaalselt nii kõvad kui tahes, ei pruugi naiskonda tugevamaks teha.
Tellijale
Epeenaiskonna nõrkus võib peituda liikmete tugevuses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahe nädala pärast, hooaja esimesel MK-etapil, alustab epeenaiskond võitlust koha eest päikese all ehk jahti Rio de Janeiro olümpiapiletitele. Olümpiapunkte, tõsi, hakatakse jagama tulevast sügisest, kuid tänavu tuleb kerkida edetabelis võimalikult kõrgele, et saaks otsustavatel turniiridel parema asetuse. Edetabel lüüakse lukku kevadel 2016 ning naiskond pääseb Riosse juhul, kui on maailmas viie-kuue seas. Kui pole, võib üks-kaks meie vehklejat jõuda olümpiale individuaalse reitingu või valikturniiri kaudu.