Päevatoimetaja:
Georgi Beltadze
+372 666 2180
Saada vihje

Politsei: kui purjus supleja surma ei karda, kas siis trahvigi?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Rannas, kui avalikus kohas alkoholi tarbida küll ei tohiks, kuid politseipatrulle satub sinna harva.
Rannas, kui avalikus kohas alkoholi tarbida küll ei tohiks, kuid politseipatrulle satub sinna harva. Foto: ITAR-TASS/ScanPix

Politseinike hinnangul ei ole uppumissurmade vältimiseks võimalik patrullidega kõiki Eesti randu mehitada ning nad  ei näe olukorra paranemist, kui inimeste enda väärtushinnangud ei muutu.

Endine tipp-politseinik ja praegu poliitkas tegev Andres Anvelt kirjutas Postimehes avaldatud arvamusloos, et veekogu, nagu autogi, on kõrgendatud ohu allikas ning politseinikke võiks suunata randadesse lauskontrolli tegema.

«Suurtes avalikes randades, kus vetelpääste on kohal, üldjuhul probleeme pole,» tõdes politsei- ja piirivalveameti korrakaitseosakonna politseimajor Margus Kotter.

«Ainuüksi järelevalvega uppumissurmade ära hoidmine tähendaks iga sellise ujumiskoha mehitamist kas politseiniku, vetelpäästja või turvatöötajaga. See oleks aga isegi olemasoleva ressursi kahekordistamise juures võimatu,» selgitas Kotter.

«Kui inimene istub joobes peaga autorooli, siis seab ta sellise käitumisega lisaks endale ohtu kõigi liiklejate elu ja tervise. Kui inimene läheb joobes peaga ujuma, seab ta ohtu ainult iseenda elu ja tervise. Politsei lähtub oma piiratud ressursi kasutamisel sellest, kuidas ja milliste meetmetega kõige rohkem ohjeldada rikkujate käitumisest tulenevat riski eeskätt teiste inimeste eludele, tervisele, varale ja üldisele turvatundele,» selgitas Kotter.

Just seetõttu rakendab politsei tema sõnul rohkem ressurssi liiklusjärelevalvele võrreldes uppumissurmade ennetamisega.

Omavalitsus: politsei võiks jälgida kange alkoholi tarbimis

«Siiski rakendab politsei hulgaliselt ressursse veekogudel turvalisuse tagamiseks. Peamiselt tehakse seda randades, mis on rahvarohkemad ning sellest tulenevalt  on seal ka avaliku korraga rohkem probleeme,» lisas Kotter.

Pirita linnaosavanema Tiit Teriku hinnangul võiks politsei kindlasti randadesse tihedamalt sattuda. «Tihtipeale võtab mõni seltskond randa kaasa ka kangemat kui õlu ja sellele peaks kindlasti piirangud olema,» sõnas Terik.

Politsei huviorbiiti peaksid tema sõnul jääma ilmselgelt purjus inimesed, kes endale ja teistele ohtu võivad kujutada.

«Kindlasti võiks kontrollida, et õllest ja külmast valgest veinist karmimaid jooke ei tarbitaks,» on linnaosavanema seisukoht.

«Elu on näidanud, et lihtsalt tuima keelamisega ühtki olukorda ei lõplikult ei lahenda, kuigi nendin, et ajutiselt võib see tõesti tulemusi anda. Kui me vaatame näiteks vahemereäärsete riikide kogemust, siis seal on samuti töötavad rannabaarid, kus inimesed saavad kergemaid alkohoolseid jooke tarbida,» tõdes Terik ning lisas, et ehk on meie ühiskonnas lihtsalt probleeme kultuurse alkoholitarbimisega.

Trahviga ei hirmuta

«Tänavune suvi näitab, et purjus peaga ujuja saab liigagi tihti kõige karmima võimaliku «karistuse» – ta sureb. Igaüks võib siin mõelda - kui raskes joobes vette läinud inimest ei ole tagasi hoidnud hirm uppuda, siis kas seda mõju avaldaks teadmine, et keegi on sellise teo eest trahvi saanud?»

Kotteri sõnul paraku alkoholi tarvitamisega kaasnevat uppumisohtu lihtsalt ei teadvustata. «Seetõttu võib eeldada, et ka alkoholi tarvitanud rannaliste trahvimine ei pruugi uppumissurma ära hoida - purjutaja võib pärast protokolli vormistamist ikkagi ujuma minna,» arvas Kotter.

«Usun, et kõigi ametkondade soov on uppumissurmade vähendamine ning olukord on kahtlemata väga tõsine. Peame aga ka endale aru andma, et järelevalve ressursid on piiratud ja neid ümber tõstes saame hoopis rängemad tagajärjed teises valdkonnas,» lisas Kotter.

Inimeste suhtumise ja käitumise muutmiseks on Kotteri hinnangul vaja terviklikumat lähenemist. «Kaalukam küsimus on väärtustes, kasvatuses ning oma lähedastel silma peal hoidmises.»

Tagasi üles