Laevakaitsjad jagavad tuba prussakate ja gekodega

India kaguosas Chennais elavad 14 eestlast on nelja väiksema grupina mööda linna laiali paisatud. Aprillist juuli lõpuni olid nad hotellis, milles elamise korraldas AdvanFort, kuid firma ei tasunud arveid ning laevakaitsjad olid sunnitud ise endale elukoha leidma. Osa meestest elab odavates hotellides, teised on leidnud endale üürikorterid.

«Mina ja minuga veel kaks saatusekaaslast elame hotellis. «Hotell» on selle kohta muidugi hästi öeldud, pigem võõrastemaja. Üüri maksame 19 500 ruupiat (250 eurot) inimese kohta kuus,» rääkis Kustmann. «Hotelli puhtus jätab soovida. Igapäevasteks kaaslasteks on sipelgad, prussakad ja moskiitod. Vahel ärkad öösel üles, kuna sinu peale on potsatanud mõni geko või prussakas.»

Võimalus ise süüa teha on Kustmanni sõnul vaid nendel laevakaitsjatel, kes üürivad korterit. «Kuna söögitegemisvõimalused puuduvad, siis on söögiks meil kõik sellised toidud, mida kannatab veekeetjaga teha,» kirjeldas ta.

Valdav osa laeva meeskonnast pääses aprillis vanglast välja ning juulis vabastati nad ka neile esitatud süüdistustest, kuid reedel tabas laevakaitsjaid tagasilöök. Juulist alates on toimunud kohtuistungid, kus on arutatud meeste passide ja isiklike asjade tagastamist, aga siiani pole edusamme olnud. Reedel teatas Tamil Nadu osariigi politseiülem Eesti konsulile, et mõni nädal tagasi kaebas prokuratuur meeste süüdistustest vabastamise otsuse edasi India ülemkohtusse. Ülemkohus teeb otsuse, kas kaasus võetakse arutlusele, tõenäoliselt kahe kuni kuue nädala jooksul.

«AdvanFortile on kasulik, et me siin viibime, kuni käib menetlus laeva ja relvade vabastamiseks, sest taotlus on esitatud kohtule ja kõik on pandud ühte patta – laev, relvad, passid, isiklikud asjad ja väljasõiduload,» rääkis Kustmann. «Kui relvad ja laev sellest nimekirjast välja jätta, oleksime vist juba ammu kodus olnud. Oleme oma kahtlusi ja kõhklusi maininud nii konsulile kui ka suursaadikule. Meile on advokaat otse öelnud, et klient AdvanFort on keelanud tal meiega suhtlemise ja info jagamise.»

Ta lisas, et AdvanFort lõikab kasu Eesti, Suurbritannia ja Ukraina välisministeeriumi tööst, kes üritavad kiirendada oma kodanike naasmist kodumaale ning aitavad seeläbi firmal laeva ja relvi kiiremini tagasi saada. «Meie konsul on avaldanud soovi osaleda kohtuistungil ja firma advokaat on valetanud, et istung on edasi lükatud, aga tegelikkuses on istungid toimunud,» rääkis Kustmann.

Päevi saadavad laevakaitsjad mööda internetis surfates, teisi meeskonnaliikmeid külastades ning jõusaalis ja ujumas käies. «Vaba aega on meil palju. Enamiku ajast istume internetis suheldes või loeme uudiseid. Muud siin lihtsalt internet ei võimalda. Käime basseinis ujumas kaks-kolm korda nädalas. Miks basseinis? Sest rannas võib «miini» sisse astuda. Kohalikel on nimelt komme hädasid liivale teha,» kirjeldas laevakaitsja meeste elu Indias.

«Väljas käimegi ainult sisseoste tegemas või teistel meestel külas. Välja ei kipugi minema juba sel põhjusel, et on räpane, palju tüütuid kerjuseid, palju hulkuvaid, haigeid koeri ning liikluskultuur on olematu. Kui ajas tagasi minna, siis esimesel päeval, kui vabanesime vanglast, sai üks brittidest penilt pureda ja üks eestlastest jäi politseijaoskonna juures rolleri ette,» meenutas Kustmann.

Tema sõnul loodavad mehed kodumaale pääseda veel selle aasta sees. «Elame päev korraga ja ei usu lubadustesse. Tuleb olla realist, muidu sõidab katus täitsa ära ja saab veel mõne lollusega hakkama,» naljatas ta.

Lähedane: peredel on raske

Ühe Indias viibiva laevakaitsja elukaaslane Kersti Eenok rääkis, et 14 eestlase varsti juba aasta kestnud saaga on lähedastele olnud väga raske.

«Pered peavad mehi toetama, aga keegi ei küsi, kust peaks see raha tulema, kui peredel endilgi on raske. Mehed pole palka saanud pea aasta ja osa polnud ju üldse palka saanud, sest nad võeti kinni, kui olid alles tööle läinud,» lausus Eenok. «Ka peredel on raske, isegi väga raske. Maksud vajavad maksmist ja toetav mees või siis isa – ükskõik, kes ta on, aga ikkagi toetaja – on pidanud taluma India väntsutusi pea aasta varsti.»

Naise sõnul ei taha mehed seda ilmselt ise tunnistada, aga nad vajaks läbielatu tõttu ka psühholoogilist abi. «Kahjuks on nii, et kui suhtled, siis saad aru, et sellist meest, nagu ma eelmise aasta juunikuus tööle saatsin, ma enam küll tagasi ei saa,» lausus ta.

«Seda, mida meie oleme pidanud siin üle elama, ei oska sõnadesse panna. See on olnud väga närvesööv ja stressirohke. Vahel on täiesti lootusetuse tunne, kas ma üldse kunagi veel oma meest näen. Paraku ei oska mitte keegi mõista ega tunda seda tunnet,» lisas ta. «Ma elan lootuses, et varsti saab see õudne aeg läbi ja kallistan oma meest, omas kodus.»