Holokausti Mälestuse Rahvusvahelise Ühenduse (IHRA) Eesti delegatsioon ja Eesti juudi kogukonna esindajad meenutasid täna Kloogal holokaustiohvrite memoriaali juures 70 aastat tagasi toimunud traagilisi sündmusi ja mälestasid massimõrva ohvreid. Sõnavõtuga esines mälestusüritusel peaminister Taavi Rõivas.
Kloogal meenutati 70 aasta taguseid traagilisi sündmusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kloogal tegutses aastatel 1943-1944 natsi-Saksamaa rajatud koonduslaager, kuhu toodi juute ka Vilniuse ja Kaunase getost. 19. septembril 1944 mõrvati seal üle 2000 juudi.
Peaminister Taavi Rõivase kõne
Head kokkutulnud.
Langetame pea siin Kloogal 19. septembril 1944 hukatud inimeste mälestuse ees. Täna täpselt 70 aastat tagasi katkes siin julmalt ja ühekorraga sadu elusid, see on sadu võimalikke saatusi. Nende inimeste jaoks oli tulevik lõppenud siinsamas ja tolsamal päeval. Ühe hetkega. Ohvrite arvu on hinnatud kuni kahe tuhande inimeseni. Seda on peetud «tõenäoliselt suurimaks Eesti pinnal ühe päeva jooksul toime pandud veresaunaks».
Siin holokausti ohvrite memoriaali juures seistes pidagem aga meeles kõiki holokausti süütuid ohvreid, millest Klooga osa oli ju üksnes õige pisike..., nii õudne kui see ka pole. Eesti mõistab hukka holokausti, antisemitismi, inimsusvastased kuriteod.
Koos teistega oli Teise maailmasõja ohvrite hulgas ju ka Eesti Vabariik koos kõigi oma riigiinstitutsioonide ja ennekõike koos oma kodanikkonnaga. Meie iseseisvus katkes, eesti rahva võim oma maa üle lakkas olemast. Eesti ala muudeti eri okupatsioonivõimude ja nende esindatavate ideoloogiate katsepolügooniks. Lõpuks võib ka Klooga laagrit just selliseks pidada. Klooga laagri vangid, kes Eesti pinnal oma elu jätsid, ja samuti hukkajad, olid tulnud või olid toodud siia mujalt.
Koos Eesti Vabariigi langemisega okupatsiooni alla tehti kiirelt lõpp – ja seda tasub täna meenutada – ka Eesti traditsioonilisele juudi kogukonnale. Kui Eesti Vabariigis oli juutidele kindlustatud maailma esimene juudi kultuuriautonoomia, siis okupatsioonivõim muutis Eesti kiiresti juudivabaks ja kuulutas seda võika uhkusega.
Eestis seisid 70 aasta eest vastakuti kaks suurt ideoloogiat. Suurte ideoloogiate kokkupõrked toovad alati kaasa kannatusi. Surma. Kohutavat valu. Ülekohut. See ei ole õige mitte ainult 20. sajandi kataklüsmide kohta. Paraku ka tänapäeva maailmas tuleb hoida silmad lahti ja märgata ohtusid. Märgata ideoloogiaid ja tendentse, mis ohustavad ülimat – inimlikkust ja humaansust. Sest lõpuks on meile kõigile antud üks elu. Hoidkem seda. Nii endale antut kui teistele antut. Seda peaksime meeles pidama ka nüüd, uue sajandi kriise ja sõjalisi konflikte hinnates.
Ideoloogiatel ei tohi kunagi lasta kasvada üle inimlikkusest, üle humaansusest. Kakskümmend aastat tagasi, 31. augustil 1994 lahkusid Eestist viimased vene väeüksused, järgmisel päeval avati siin Kloogal memoriaal. Eks ole seegi sümbol.
Tänan Holokausti Mälestuse Rahvusvahelise Ühenduse Eesti delegatsiooni ja Eesti Juudi Kogukonda tänase ürituse korraldamise ning mälestuse elavana hoidmise eest ning Eesti Ajaloomuuseumi asjakohase välinäituse kokkupanemise eest. Tänan kõiki kohale tulnuid avatud meele ja südame eest. Inimkond ei unusta kunagi holokausti ohvreid.
Postimehes on holokaustist Eestis pikemalt kirjutanud Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop. Loe: Urmas Sutrop: holokaust, kurjus ja meie
Koonduslaagritest Eestis on kirjutanud Virumaa Teataja. Loe: Eesti - kümnete koonduslaagrite maa