Psühholoog: pääsenute elud kadusid näppude vahelt ja midagi ei saanud teha

Ikka taheti uskuda paremat, et kadunud inimesed tulevad tagasi. Kohe järgmisel päeval hakkas levima absurdne jutt, et mitmele inimesele oli merepõhjas lebavalt Estonialt helistatud.

«Kriisikeskusse tuli naine ja ütles, et temal jäi Estoniale sõbranna, kellel on 14aastane tütar. Ta ei olnud tüdrukut viimastel päevadel näinud ega teadnud, mida teha. Tüdruku kooli ta teadis. Meie töötaja helistas kooli, aga kõik peale koristaja olid juba ära läinud. Koristaja vaatas, kust klassist tüdruk on, ja andis klassijuhataja numbri. Klassijuhataja õnnestus kätte saada ning selgus, et tüdrukut ei ole ka koolis nähtud. Kui koju mindi, siis selgus, et tüdruk oli juba mitmendat päeva üksinda kodus ega julgenud telefoni juurest eemale minna, sest kartis, et ema helistab just siis Estonialt ja ta ei kuule seda kõnet.»

Kui Tallinnasse saabusid esimesed lennukid ellujäänutega, tulid paari tunni möödudes esimesed abivajajad nende hulgast. Umbes tunnise vahega saabus kaks noormeest, kes mõlemad elasid üksi.

«Nad ütlesid, et ei suuda kodus üksi olla, sest laev muudkui upub ja upub. Sättisid ennast meie juurde kuskile nurka pooleldi laua alla külili ja ajasid omavahel juttu.»

Eestis ei olnud 20 aastat tagasi psühholoogidel õrna aimugi, et ka ellujäänud võivad ohvrid olla. Tiiu räägib, et spetsialistide hulgas oli see temaatika tundmatu ja kui esimesed ellujäänud kriisikeskusse tulid, siis meenus kellelegi, et ühes faksis oli midagi ellujääjate kohta kirjutatud. Üks inimene jäi nendega juttu ajama ja teine läks faksist infot otsima ning avastas, et lisaks ellujäänutele mõjutas sündmus tõenäoliselt nende pereliikmeid ja et ellujäänud ei pruugi olla üldse enam needsamad inimesed, kes nädal tagasi.

Tiiu kohtus vanaemaga, kelle tütar pääses laevalt, aga vapustuse järel kaotas võime rääkida ühes kahest kodusest keelest. Ja õnnetuseks unustas ta selle keele, milles oli suhelnud oma kolmeaastase tütrega. Traagika oli selles, et kolmeaastase lapse jaoks tuli küll koju keegi, kes oli ema sarnane, aga kes ei suutnud kõnelda nagu ema. Hiljem selle naise teine keel taastus ja ta sai oma tütrega jälle suhelda.

Pool aastat hiljem vajas abi naine, kelle abikaasa oli pääsenud. Naise mure oli see, et mees on täiesti teine inimene, isegi hääl, liigutused ja puudutused on teistsugused kui enne katastroofi.

«Naisele tundus, et ta ise on hulluks läinud. Kuna mehe käitumist sai objektiivselt vaadelda, siis selgus, et naine ikka ei ole hulluks läinud, vaid mees on väga muutunud. Selliste asjadega harjuda on väga keeruline.»

Õnnetuses ellu jäänutel tekib reeglina ka süütunne. Estonialt pääsenud said tolle aja kohta suure kindlustusraha. See raha tekitas süütunnet, et ollakse kuidagimoodi võlgu.

«Üks naine rääkis, kuidas keegi nähvas talle, et selle raha eest lööks ise oma mehele noa selga. Majanduslik kitsikus oli Eestis suur ja nüüd korraga oli kellelgi palju raha. See ajas inimesed endast välja.»

Sotsiaalministeeriumis tegutsenud kriisikeskuse kahenädalase eluea jooksul tulid inimesed põhiliselt infot otsima ja nõu küsima, kuidas asju ajada. Sügava leinani jäi veel aega, sest veel ei usutud, et lõplik ongi lõplik ja lähedased ei tule enam kunagi.

«Ma arvan, et kogu kriisijärgne sekeldamine ongi vajalik selleks, et elulisi probleeme assisteerida. Need inimesed, kes seda teevad, peaksid muidugi teadma, mis on šokiseisundis inimese vajadused ja mis pärast hakkab juhtuma. Esialgu ei olegi võimalik aidata. Aidata tähendaks osa valu või leina ära võtta, aga seda ei saa psühholoog teha. Psühholoog on surrogaat, kes sobib juhul, kui päris inimesi ei ole. Meie pered on väikesed ja sellepärast on vahel seda surrogaati vaja, et mitte päris üksi jääda. Kõigepealt tuleb aga nutta ja halada oma lähedastega ja lähedastele.»

Estonia õnnetuse järel oli hoiatavaid näiteid, kui emotsioone ja tõde lähedaste eest varjati. Üks vanaema ei suutnud oma kümneaastasele lapselapsele rääkida, et ema on surnud. Ta ütles, et ema ei olnudki selle laeva peal. Ometi ema ei tulnud ega tulnud koju. Meremehest isa pidi koju saabuma alles mitme kuu pärast, aga vanaema otsustas, et kui isa tuleb, las siis tema räägib. Aga laps vaatas televiisorit, luges lehti ja koolis kõik rääkisid Estoniast. See laps pidi nii raskes olukorras ise jõudma tõdemuseni, et ema on surnud ega tule enam tagasi. Kui see talle kohale jõudis, ei saanud ta sel teemal vanaemaga rääkida.

Pool aastat hiljem oli kannatanute olukord teistsugune kui nädal või paar pärast laevahukku. Neil, kellel olid alguses traumeerituse tunnused, arenes suveks välja traumajärgne stressihäire. Eesti psühhiaatrid tol ajal sellist diagnoosi ei kasutanud. Diagnoosiks pandi kas depressioon, ärevushäire või foobia. Maailmaski ei olnud veel väga head raviviisi ning Eestis ka ei osatud midagi ette võtta.

«Mingis osas oli see abitu pealtvaatamine, et kas tõesti ongi nii, et kui vähk võib hävitada keha, siis traumajärgne stressihäire võib niivõrd hävitada vaimu, et inimese elu kaob nagu liiv näppude vahelt ja midagi ette võtta ei saagi. Tekkis ka esimene selge arusaam sellest, et see ei ole ainult hingehäda, vaid samas ka kehaline haigus. Väga raskes masenduses leinajate hulgas oli olnud paar surmajuhtumit südame tõttu ja mitu inimest oli vähi saanud. Hiljem tehtud uuringud laias ilmas ongi näidanud, et psüühilised sümptomid on veepealne osa. Kuna tugev stress lülitab immuunsüsteemi välja, siis kasvajad hakkavad vohama. Teine riskigrupp on südameveresoonkonna haigusi põdevad inimesed.»

Postimees avaldab katkendid raamatu «Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku» autorite loal.

Ro-ro reisiparvlaev Estonia uppus Balti mere põhjaosas ööl vastu 28. septembrit 1994. aastal. Laeva pardal olnud 989 inimesest pääses eluga 137.